Tere tulemast Venemaale!

Kui ma muidu olen ikka muigega veidrate nähtuste kohta lihtsalt "This is Thailand" öelnud, siis tänase päeva võib võtta kokku lausega "This is Russia"!

Meie lennuplaan on marsruudil HKT-BKK-DME-RIX ning siin DME-s (Moskva Domodedovo lennujaam) ma nüüd järgmist lendu oodates passingi! Üksinda!

Oligi hullumeelne mõte osta pilet teadmisega, et peame Moskvas üle 20ne tunni järgmist lendu passima, aga kui mõlemal läpakad ja raamatud kaasas, filmid kotis jne, siis ei tohiks ju hullu olla, mõtlesin ma! Pealegi - kahekesi oodates saab näiteks üks magada, samal ajal kui teine kotte valvab!

Aga ei! Et Tai kodanikele pole viisat vaja, saadeti Zad passikontrollist otse edasi ning mina pidin läbi transiit-tsooni lendude väljumise tsooni tulema! Meile öeldi, et ärgu me muretsegu, kui mõlemal Riia lennu check in'id tehtud, saame ootetsoonis kokku, aga tegelikkus on see, et viibime kumbki eraldi tsoonis, tema ei saa siia tulla, mina ei saa sinna minna! Mitte enne homset!

Meil kummalgi on läpakas, aga laadijad on tema kotis! Raha ja hambapasta samuti tema kotis! Õnneks organiseerisid emme-tädi mu kaardile eurosid juurde, nälga ma ei sure, aga filmide vaatamisega aja kulutamisest võin ma nüüd vaid und näha! Läpaka aku annab pooleteise tunni pärast otsad ja laadija on, nagu öeldud, kuskil sellises tsoonis, kuhu viisatuid ei lasta.

Tere tulemast Venemaale!

Read more...

Jaaniks koju!

"Palun too lund ka kaasa, kui tagasi tuled!" olen kolme Zadi nooremat sugulast-sõpra temalt palumas kuulnud. "Olgu, aga kui see vee kujul kohale jõuab, siis sa pead lihtsalt aru saama, et lumi sulas pika reisi käigus ära!" on Zad vastanud.

Ühesõnaga! Nood kaks erinevat luba on käes! Minul oli Phuketi immigratsiooniametist tarvis luba Taist väljumiseks* ja Zadil Soome saatkonnast** viisat Eestisse sisenemiseks.

Pange šašlõkid marinaadi, ma tulen jaanipäevaks koju!!!

*Mu praegune aastane viisa on selleks, et ma siin kohapeal koolis käiks ja keelt õpiks, mitte ringi ei rändaks. Loomulikult võin ma ka ilma loata oma kodumaale sõita, aga siis kaotab mu viisa automaatselt kehtivuse. Seetõttu ongi vaja ametis plaanidest teada anda, et Taisse tagasi tulles sama viisaga riiki siseneda saaks.

**Eesti saatkonda Tais ei ole, nagu ka Tai saatkonda Eestis.

Read more...

Kohe-Kohe

Ma kohe-kohe lõpetan nood joogipiinad* väga hea uudisega! Aga ma olen natuke ebausklik ja seega mitte veel täna. Kõigepealt on vaja kahest erinevast asutusest kaks erinevat luba kätte saada, ja siis, igatahes...

   

*Kaspar ütles, et iga kord, kui ta mu blogile satub, loeb ta "joogapiinade" asemel "joogipiinad".

P.S. Selle Inese loo saatis mulle mu täditütar. Ta teab küll, millest ma kirjutada tahan. Kindlasti.

Read more...

Joogapiinad

Sõbranna on mind korduvalt joogasse meelitanud. Ma nihverdasin alati ära. Peamiselt vist sellepärast, et ma ei näe joogat, kui sporti. Või vähemalt mitte kui sporti, mis mind paremasse vormi aitaks.

Mingi ime läbi õnnestus sõbrannal mind aga ühel pühapäeva õhtul joogasse kohale vedada. Oleks ma vaid teadnud, et tegemist on tapva kogemusega! Või noh, peaaegu tapva.

Jalutasin pahaaimamatult palavasse* joogaklassi sisse. Treener saabus, venitasime end tema juhendamisel ühes ja teises suunas. Paari esimese harjutuse järel hakkas pilt palavusest ja pingutusest vaikselt taskusse kukkuma. Haarasin veepudeli järele, mispeale õpetaja teatas: "Peale SOOJENDUST nüüd küll vett ei joo!". Appikene. Ma suren maha ju!

Ei surnud. Kangutasime end muudkui edasi. Et treener rääkis väga palju ja arusaamatu aktsendiga, lülitasin end ühel hetkel lihtsalt välja. Jälgisin ja kopeerisin teiste liigutusi. Tõele au andes rohkem küll istusin oma joogamatil. Pilt tahtis PIDEVALT taskusse kukkuda. Ja iiveldama ajas ka. Lõpuks lubati isegi vett juua ning tunni teise poole harjutused olid õnneks peamiselt matil. Vajasid pisut vähem pingutust, aga olid samas oma pidevate kordustega pisut tüütud.

Teise joogatundi läksin ka. Selleks korraks ajas mind juba muigama, kui keegi uustulnuk paari esimese harjutuse järel veepudeli järele haaras. Kes siis SOOJENDUSE ajal vett joob?

Illustratsiooni autor: www.hagithash.com

*Tegemist on Bikram joogaga, mida harrastatakse palavas ruumis. Tohutu kuumus ja joogaasenditega kaasnev (lihas)pinge tekitab minestustunnet ning ajab iiveldama.

P.S. Vorm veel paranenud ei ole. Tuleb edasi piinelda.

Read more...

Parim ost eales!

Viimasel ajal on ema mulle Skype'i kõnede ajal oma uusi oste tutvustanud. Riisiaurutajat, aasia toidu kokaraamatut jne. Vihjeks sellele, et kui ma koju lähen, võiks tai toitu küpsetada. Olen Zadile maininud, et kui me nüüd ükskord Eestisse sõidame (millal see küll juhtuma saab!?), peab ta tai toitu valmistama. Mispeale tema alati korrutab, et ta ei oska mitte midagi peale kiirnuudlite ja omleti teha! Novot.

Jalutasin ükspäev kaubanduskeskuse toiduosakonnas, ladusin ostukorvi söögimaterjali ning mõtlesin, kust täna õhtuks riisi saaks? Reeglina me nihverdame mõnest kõrvalkorterist. Nendelt, kellel on riisiaurutaja. Meil aurutajat ei olnud ning ühel korral üritas Zad potis riisi keeta, teisel korral mina, tulemus oli mõlemal korral söömiskõlbmatu. Jalutasin siis seal keskuses ja mõtlesin, et kuna me sööme riisi niikuinii iga päev, siis ostan lõpuks selle riisiaurutaja ära! Ostsingi!

Raudselt üks parimaid oste eales! Nende päevade jooksul, kui riisiaurutaja kodus olemas olnud, on Zad IGA PÄEV erinevaid ülimaitsvaid tai roogi meisterdanud! Nüüd küsib mult, mida ma järgmiseks proovida tahan. Väidab, et see on talle esimene kord kõiki neid kohalikke hõrgutisi valmistada, aga ma miskipärast väga kahtlen selles.

Näed siis! Oli vaja vaid riisivalmistamine võimalikult lihtsaks teha ning tai toidud valmivad imeväel! Olen väga rahul! Loodan vaid, et kui ma jälle oma sea ja kartuliga lagedale tulen, leidub ikka mõni sööja ka.

Read more...

Songkran 2555

Pika jutu vahelduseks natuke pilte ka! 

Seekordse Songkrani ajal sain proovida pickup'iga ringisõitmist! Lõbus oli! Natuke tüütu ka, sest tohutu möllu tagajärel tekkinud liiklusummikutes passides sain paaril korral pangetäie jääkülma vett kaela. Sõitvasse autokasti on sihtimine nimelt pisut keerulisem, seisvast autost aga põgeneda ei saa. Ma tean, et paljud armastavad jääkülma vett kasutada ja ma tean ka, et kui Songkrani ajal juba nina uksest välja pistad, ei tohi ka pahandada, kui keegi jääkuubikuga näkku virutab, aga tegelikult ei teeks mõningad reeglid üritusele paha. Eriti kuna teine ämbritäis külma vett sadas mulle kraevahele siis, kui Päike juba loojas ning ma ilmselgelt külmast lõdisedes autokastis kössitasin. Relvad olin juba kõrvale asetanud. Järgmisel korral peaks ehk valget lippu lehvitama, et: "Hei, ma annan alla!"

Read more...

Lühikokkuvõte eelmisest postitusest

Minu soovid ja ootused vs tegelikkus:

- Ma sain varahommikused ärkamised, aga karget õhtu naudin vaid need 10-15 minutit, mis ma tööle sõidan. Esimese vahetuse lõpuks on juba ülipalav päevane aeg käes. Pikalt päikeselise aja nautimise asemel sätin ma end hommikuse ja õhtuse vahetuse vahel hoopis koju magama.

- Töögraafik aitab võib-olla elu paremini organiseerida, aga niivõrd tüütu on tundide kaupa oma tagumikku laiaks istuda teades, et keegi selle eest otseselt palka ei maksa. Ära minna ka ei saa, sest alati on klient või paar, kellele ma veel vautšereid andnud ei ole ning lootus, et äkki tulevad nad veel täna mu laua juurde ja äkki õnnestub veel üks kohtumine määrata ja selle eest tasu saada!? (Alati saab ka tubadesse helistada, aga tihtipeale ei ole toaski kedagi kohal). 

- Aega rannaks ega trenniks ei ole. Ma magan ranna-ajal ning müün Open Bar pileteid trenniajal, sest uue töö tulemustasu ei ole sugugi selline, nagu lubati ning seega jätkan ma endiselt ka piletimüügiga.

Olles pea 20 päeva uut tööd proovinud, võin juba öelda, et see ei ole minule. Olen nii praegust, kui ka kõiki oma endisi töökogemusi analüüsides veendunud, et ma ei ole hommikuinimene. Ainuke töö, kus ma varem samamoodi piinelnud olen, oli raadio hommikuprogrammi juhtimine, kõik muud tööd on alanud inimlikumal ajal. Kusjuures hommikuprogrammi jaoks ärgates motiveeris mind vaid üks mõte! Et kunagi saan ma veel soojale maale elama, kus ei ole külmi, sombuseid, kõledaid ega kottpimedaid hommikuid!

Loomulikult ei ole ainult varajased ärkamised mu karikat täis tilgutanud. Töötasu ei ole see, mis lubatud. Jubepalju on organiseerimatust, läbimõtlematust ja vastukäivaid tööjuhiseid. Ma ei hakka siia kõiki vahejuhtumisi ja detaile kirja panema, aga selge on see, et ma pean otsimist jätkama. Olen seda tegelikult koguaeg paralleelselt teinud, käinud vahepeal ühel tööintervjuul, ootan hetkel järgmise kohta detaile. On tekkinud paar kontakti, kellest võib samuti uue töökoha asjus kasu olla. Lootus sureb viimasena!

Read more...