Uusaastasoovid

Ma andsin endale möödunud aastal päris mitu uusaastalubadust, muuhulgas "blogi joonele!". Noh jah, 2018 blogiajaloos vaatab vastu 1 (ÜKS!) postitus! Piinlik lugu. Millised olid mu teised lubadused ja mis nendest sai... see on teise korra teema.

Seekord tahan ma mitte ainult lubada aastaks 2019, vaid need ka kirja panna ja reaalselt ära teha (Eks siis detsembris näha ole, kes viimasena naerab, hehe).

Aasta esimesed viis päeva on kulgenud TÄPSELT samasuguses rutiinis nagu kogu 2018: "Ärkan hommikul vara ja lähen randa raamatut lugema", "lähen pärast tööd trenni", "lähen ENNE tööd trenni", "lähen normaalselt magama" jne. 

Tegelikkus:

1. jaanuaril valutasin ma lihtsalt pead, kügelesin voodis, istusin telefonis, alles pärastlõunal suutsin end püsti ajada, et tube koristada ja toidupoodi sättida, et õhtusöögiks kraami osta. Ma ei ütleks, et see oli totaalselt raisatud päev, aga mulle TUNDUS nagu ma poleks mitte midagi teinud.

2. jaanuaril läksin tagasi tööle, suure entusiasmiga nii palju ära teha, kui vähegi võimalik, sest jaanuari viimasel päeval on ka mu viimane tööpäev. Ennelõuna oli väga okei ja produktiivne, aga lõunapausilt tagasi jõudes leidsin end (taas) ahastamas - ainuüksi füüsiliselt ei. ole. võimalik. seda kogust tööd ära teha, mis meilt oodatakse. Mul olid pisarad kurgus ja tugev peavalu võttis maad. Niimoodi on see olnud viimased kaks aastat ja sellepärast ma lihtsalt pean lahkuma... Ma ei läinud pärast tööd randa jooksma, vaid nagu ikka - koristasin veidi elamist ja sättisin end naabrite basseini ujuma, Alfie seltsiks. Kui Craig koju jõudsis ja meile õhtusööki tooma läks, siis nagu ikka - koristasin veel, pesin põrandaid...

3. jaanuaril me ei ärganud 05:30, et jooksma minna, vaid hoopis kusagil 6-paiku, mis on ju ka täitsa vara, aga mitte piisavalt, et teha üks mõnus trenn, käia korralikult dušši all ja siis tööle suunduda. Kui mul on varajane vahetus (08:00 - 16:00) pean ma kodust lahkuma kell 07:00, juba kümme minutit hiljem tähendab seda, et ma lihtsalt. istun. ummikus. ja hea, kui õigeks ajaks kontoris olen...

4. jaanuaril sõitsin taksoga tööle ja tagasi, kogu Phuket oli hirmul tormi Pabuk pärast, mis pidi reede pärastlõunal siia jõudma ja terve tänase päeva saart rappima. Craig ööbis kolleegidega tööl/sadamas, juhuks kui vaja inimesi ja/või laevu evakueerida, midagi parandada, kedagi aidata, ühesõnaga selline inseneridest "tormirühm", valmis igaks juhuks. Reaalsuses sadas eile veidi vihma, ka tuul tõusis mingi aeg, aga laias laastus - ei midagi. Ma jäin õhtul diivanil teleka ette magama kuniks end lõpuks kuidagi voodisse loivasin...

Ja täna siis. Ärkasin kusagil 03:30, sest ema oli mures tormiuudiste pärast, ja et ta hetkel reisib, siis pani ta ajavahega veidike puusse kui ta mulle helistas. Kui me kõne lõpetasime, jäingi telefoni istuma - sirvisin fotosid, postitusi, videosid kuniks hommik käes. Ja mis ma siis veel teinud olen? Alfiega möllanud veidike, tube kraaminud (nagu ikka!) ja hektel ootan Craigi perekonna sõpru, kes Inglismaalt Phuketile puhkama sõitnud ja täna meile külla tulevad.

Mis mu kogu selle monotoonse igapäevaelu lühikirjelduse point on? See, et ma teen KOGU AEG samu ja samu ja samu asju, kuigi ma SOOVIKS teha hoopis midagi muud.

- Ma soovin vabaneda oma obsessiivsest koristamisest, ma ei soovi seda teha päevasel ajal, kui Päike paistab, ja ma tahan, et ma oskaks võtta vastu abi (kui keegi mind ka aitab, siis ma teen ikka kõik ümber)

- Ma soovin teha tööd, mida ma naudin ja mis ei tekita mus pidevat stressi, ärevust ja peavalu

- Ma soovin teha trenni, rutiinselt ja mõnuga

- Ma soovin minna magama nii, et läätsed silmist, meik maas, mõnus kreemikiht näol ja telefon... kusagil kaugel, käest ära!

- Ma soovin iganädalast toiduostlemist, selle asemel, et iga päev ÜHE toidukorra pärast KOLMES poes käia ja järgmisel päeval jälle uuesti!

Viis jaanuarikuu päeva ja viis soovi.

Nüüd... jääb üle vaid need soovid reaalsuseks muuta. Ehket - mitte "ma soovin", vaid "MA TEEN". 

Tegusat aastat 2019!!

Read more...

Kui kõrghooaeg unustab ära, kuidas olla suvi [Kõige tüütum]

Ma tunnen end targutava vanainimesena, kui ilmale mõtlen / sellest räägin, aga no tõepoolest - kui mina Phuketile kolisin, paistis kõrghooajal Päike, sadas madalhooajal vihma ning merevesi oli soe kui supp.

Ja nüüd siis... Eelmisel kõrghooajal ei olnud mitte ühtegi ööpäeva, mil poleks sadanud. Tõele au andes sabistas mõnel päeval küll vaid pool tundi, aga sellist kõrbekuiva hooaega, millega harjunud, ei tulnudki. Kõrghooaeg unustas lihtsalt ära, kuidas olla suvi!

Pilt ütleb muidugi rohkem, kui tuhat sõna ja siin on väike klipike, mis võrdleb seda tohutulämbet ilma, mis oli siis, kui ma viimati blogis ilma üle kurtsin, ilmaga, millega möödunud kõrghooaeg üllatas.

Aga miks kõige tüütum? Sest et...

1. (Sõidu)teed ujutavad ja kõik kaotavad ühtäkki oskuse liigelda ehket punktist A punkti B saamine on keerulisem ja aeganõudvam, kui tavaliselt. Ja... isegi kui vihmakeep üll, visiiriga kiiver peas ja plätud jalas, on märjaga ringisõitmine ikkagi ebameeldiv (kehv nähtavus, libedus). Ja valus! Paduvihma kätte jäädes on tunne nagu sajaks taevast nööpnõelu. Olen laussajus tihtipeale hoopis takso kasuks otsustanud. Eriti pimedas.

2. Kõik hallitab! Mööbel ja riided kattuvad hallikate täppidega ja kuigi nende mahapesemine ei ole keeruline, ei saa neist korralikult lahti enne, kui taas kuivem on.

3. Pesupesemine on paras missioon, sest mitte miski ei kuiva ära. Veelgi enam - ootamatult vihma kätte jäädes saab märjaks ka kõik see, mis seljas-küljes ja eelmises elamises sai omajagu pead murtud, KUHU kogu see kupatus kuivama sättida? Ma arvan, et olin päris leidlik:

Abiks olid nii Craigi kargud...

... õhukonditsioneeri alustalad...

... rula...

... kui kapinupud.

Ja tänavune kõrghooaeg? Sellega on nii, et iga kord kui ma kellelegi ilusaid ilmu heietan, pöörab vihmale ära. Ehket ma hoian parem oma suu praegu kinni ja naudin seda, mis on. ;) 

Read more...

Külalised [Kõige südantsoojendavam]

Võtsin ühel päeval oma e-kirjade postkasti ette. Et kustutan sealt kogu pahna ja jätan vaid asjaliku alles.

Muuhulgas leidsin e-maili Kerstinilt. Aastast 2010, kus ta teatas, et otsib reisipileteid Taisse. Kuus-seitse aastat hiljem ta lõpuks jõudis. Meile, farangidele, meeldib siin saarel elada ülekõige. Aga samas igatseme pidevalt oma peret, sõpru ja kodumaad. See on kui sissekodeeritud, seda ei saa lihtsalt välja lülitada. Ja teadmine, et keegi neist, keda muidu igatsed, viibib hetkel just siinsamas, Phuketil, teeb südame soojaks. Isegi kui vaid päevadeks, nädalaks.

Ma olen ikka kõiki külla kutsunud: otsige vaid lennupiletid ja ma abistan kõige muuga! Reaalsuses see muidugi nii lihtne ei ole ja seda kogesin juba siis, kui ema esimest korda külas käis. Mul on siin oma elu ja tegemised, ma ei saa olla koguaeg olemas ega etelda giidi. Pealegi: igapäevaelu ja turistielu erinevad kui öö ja päev. Ma ei tea näiteks väga, milliseid hotelle soovitada, sest ma ju ise ei ela hotellis. Ma ei tea, milline saaretripp on kõige toredam või turistiatraktsioon kõige huvitavam, sest nii palju kui on inimesi, on ka maitseid. Jne jne jne.

Selleks ajaks, kui Kerstin jõudis, olin just alustanud uuel töökohal ja õnnetult ühtlasi tõbiseks jäänud. Mul oli kahju, et ei saanud talle nii palju aega ja energiat pühendada, kui soovinuks. Aga selgus, et ta ei oodanudki seda. Talle meeldis siin väga ja mulle meeldis vägaväga see aeg, kui ta siin oli. Käisime koos Phuket towni ja vastukaaluks Patongi avastamas, rannas, basseinis, ööturul, pediküüris, massaažis, sõime kohalikku tänavatoitu, naersime ja nautisime. Võtsime ette kõige kihvtima Phi Phi saare tripi, mis mul iial on olnud. Kui Kerstin läks, oli päris nukker. Samamoodi nagu oli nukker siis, kui tädipere paar nädalat varem Phuketilt lahkus. Ootasin neid pikkisilmi ja kujutasin ette, et kui kohale jõuavad, rändame koos ringi, käime kokanduskursustel, sööme üheskoos hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Aga jällegi, päevad lendasid linnutiivul, ja muidugi oli ütlemata tore see aeg, mis koos veedetud sai, aga lühikeseks jäi.

Kalli Kerstiniga Phi Phi saarel.

Kallite tädilastega Patongis.

Kui ma saaks, koliks kõik omad inimesed siia!

Phuketile jõudis sel hooajal ka Kelk, kellega sai ühel sumedal õhtupoolikul pikalt istuda ja lobiseda. Tema vahendas mulle uudiseid kodumaalt ja koduraadiost, mina muljetasin oma saare-elust. Ardo ja Nele rabasid puhkamisega vaheldumisi tööd teha ja müttasid muuhulgas ka Phuketi lähiümbruses ringi, aga õnnestus nendegagi Patongi rannas paar jooki teha ja juttu ajada. Jade elab nüüd Austraalias, aga sel hooajal põikas ta Taisse kahel korral ning vedas mind paaril korral ka Banglale, kuhu ma neil päevil naljalt ei satu.

Soovin endiselt kõiki külla kutsuda. Aga et nad tuleks ikka eelkõige sellepärast, et soovivad Taid / Phuketit näha ja kogeda, mitte niivõrd minu pärast. Ja ma soovin endale taas suuremat elamist. Ja mitte ainult sellepärast, et saaksin siis lähedasi majutada, vaid ka sellepärast, et kui mu pisike korter oli mulle TÄPSELT paras, siis Craig on siin kui hiiglane nukumajas, haha!

Kerstini külaskäigust õppisin veidi ka: et järgmisel korral annan saabujale oma aadressi, mille ta saab kohustuslikule sissesõidukaardile märkida. Et soovitan võtta kaasa sularahas eurosid. Ja et hoiatan siinse võimatu taksomajanduse ja olematu ühistranspordi eest.

Muidu aga: te ei kujuta ettegi, kui palju see mulle tähendab, et külastate ja olemas olete. Aitäh!

Read more...

Ole oma soovidega ettevaatlik [Kõige rõõmsam]

"Ma sooviksin päevast kontoritööd," oli vaat et kõik, mis ma sügisel kosta oskasin, kui mult päriti, milliseid tööalaseid mõtteid ma mõlgutan. Mulle oli Päikesega ärkamine ja varajane magamaminek meeldima hakanud. Vastukaaluks minu aastaid kestnud öisele eluviisile, mis pani mõnikord lausa unustama, kui ilusalt värviküllasel saarel ma elan. 

Veel enne tagasilendu Phuketile võeti minuga ühendust sukeldumisfirmast, kuhu olin varasemalt tööle kandideerinud. Tookord läksid meie teed lahku veel enne tööintervjuule jõudmist, sest olin juba teisel kohal ametis. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui e-postkasti avasin ja uut kirja nägin. Milline kokkusattumus! Kahjuks näis, et erilist õnne ei ole mul selle firmaga seegi kord, sest tööintervjuud hakkasid pihta juba siis, kui mina veel Eestis. Väike lootuskiir aga jäi, sest minu palvele teha intervjuu Skype'i teel vastati positiivselt ja hiljem öeldi, et tule ikkagi ise kohale siis, kui juba Phuketil oled. Käisin ühel tööintervjuul ja teisel ning peagi sain teada, et ametikoht reserveerimisosakonnas ootab mind! Või vähemalt olen oodatud katseajale.

Ma hetkel veel rohkematesse detailidesse ei laskukski, sest katseaeg ja treeningperiood kestab ja see on olnud päris pingeline. On olnud päevi, kus sooviksin lihtsalt arvuti kinni vajutada ja minema jalutada, aga õnneks palju rohkem päevi, kus olen põnevil, huvitatud ja motiveeritud. Niivõrd mitmel põhjusel.

Ja siis see teine soov...

Sellega oli tegelikult päris isemoodi. Nimelt olin jõudnud oma elus punkti, kus olin väsinud. Väsinud olemast kellegagi koos, väsinud igasugusest draamast. Samas mõistsin, et on aeg vaadata endasse. Kui üks on juhus ja kaks on kokkusattumus, siis kolm on juba reegel. Miks on kõik mu suhted aia taha läinud? Mida olen valesti teinud? Ei ole ju mõtet otsida vigu teistes, sest ainus, keda parandada ja aidata saad, oled ise. 

Hakkasin terapeudi juures käima, vastuseid otsima. Kuskil kuklas hakkasid need vastused ka vaikselt kohale jõudma, ning ma mõistsin, milline on TEGELIKULT see inimene, kellega mul sobiks koos olla. Aga ma ei soovinud teha aktiivselt midagi selleks, et seda inimest leida. Tahtsin olla üksi ja endale, sest ei ole seda oma täiskasvanuelu jooksul just väga palju kogeda saanud.

Mõtlesingi, et naasen saarele ja võtan väga vabalt ja isekalt. Kuhugi pole kiiret, sest usun siiralt, et igaljuhul on elutervem olla üksi, kui suhtes, mis õnnelikuks ei tee.

Samal ajal, kui mina oma üksiolemise aegu põnevusega ootasin, oli saarele kolinud noormees, kes oli otsustanud siin poissmehe elu nautida ja surfamist õppida.

Läks kuidagi nii, et rikkusime teineteise plaanid ära. Ja oleme mõlemad rõõmsad ja tänulikud, et nii läks! Ma mõistsin esimesest lausest ja esimesest pilgust, et tegemist on selle inimesega, keda mu alateadvus mulle sobivana voolinud oli.

Aga siingikohal ma rohkematesse detailidesse ei lasku. Las see lugu jutustab ennast ise...

Read more...

ฉันเกิดในรัชกาลที่ ๙* [Kõige kurvem]

See oli väga kiire ja infovaba päev. Töö juures ei jõudnud kiigata ei uudiseid ega sotsiaalmeediat, Centralis õhtusööki süües sai mu telefonil aku tühjaks ja nõndaks jõudsin taas infovälja alles päris hilja.

Oli 13. oktoober 2016.

"Kaastunne Sulle ja Sinu Tai sõpradele kuninga surma puhul!", leidsin koju jõudes Skype'st isa sõnumi. KUIDAS? MIS? MIDA? Ma olin šokeeritud. Jah, olin kursis, et Kuninga tervis üha kehvenes ja et ta oli pikalt haige olnud. 88-aastane pealegi. Aga siiski! Olles šokist toibunud, kerkis mul Tais elava farangina pähe muremõte: "Mis must saab?" Troonipärija mitte just kõige sõbralikum suhtumine turistidesse ja immigrantidesse on kõigile teada.

Õhtu veeres öösse. Hommikul tegin harjumuspäraselt teleka lahti ja KÕIK kanalid olid pühendatud Tema Kõrgeausus Bhumibol Adulyadej'le.

Tööle sõites tunnetasin õhus mingit seletamatut vaikust ja kurbust. Kuidagi kõhe oli.

Välja kuulutati ametlik aastane lein. Igapäevaelu mõjutas see üsna vähe, kolm päeva ei müüdud alkoholi, taipoksi staadium pandi mõneks ajaks kinni jms, aga laias laastus kulges elu omasoodu edasi.

Tänavapilti ilmusid must-valged dekoratsioonid, millega on ehitud kõik templid ja asutused. Kuningale pühendatud leinapostrid ja altarid katavad tervet saart ning kohalikud riietuvad musta. Iga päev. Harvemal juhul kannavad alternatiivina leinalinti.

Mustade riiete ja Kuningat mälestavate aksessuaaride müük ei ole vist iial nii edukas olnud.

Mina käisin mustas kuu aega. Siis saabus ilus Loy Krathongi festival ja panin taas selga värvilise kleidi, millele küll musta leianlindi külge pookisin. Kannan linti tihtipeale praegugi.

Jungceyloni kaubanduskeskuses.

Soovitusi ametlikuks leinaperioodiks.

Hotelli sissepääas Patongis.

Taikeelne number "9" Promp Thep Cape'is.

Phuket townis.

Phuket towni varasemalt kirju sein sai isadepäevaks (mis on teadupärast Kuningas Rama IX sünnipäev) uue kuue.

Kui must on ainuke värv, mida kanda.

Kohalike inimeste valu, mille tõi kaasa oma rahva isast, riigi südamest ilma jäämine, väljendab pildikeel ehk kõige paremini:

Tema Kõrgeausus Bhumibol Adulyadej surnukeha toimetamine Siriraj haiglast Grand Palace'i (Foto: Straits Times). Kogu galerii: http://bit.ly/2lX12QC

Matuserongkäik videopildis.

Uus Kuningas on troonil ja üleüldine elukorraldus on vähemalt esialgu samasugune nagu varem. Uue valitseja kohta olen lugenud ja kuulnud kõikvõimalikke (kuulu)jutte, aga Tais elava kodanikuna ei ole mul paslik sellest avalikult ei kirjutada ega rääkida. Seega: Elagu Kuningas Rama X!

*Pealkirja tõlge: "Ma sündisin Kuningas Rama IX valitsemisajal".

Read more...

10 teemat

Millest kirjutada, kui oled blogimisest septembri lõpust saati eemal olnud?

Kas kõige kurvemast...

... ehk sellest, et aasta 2016 viis endaga teispoolsusesse ka Tai riigi isa, Kuningas Bhumibol Adulyadej?

Kas kõige rõõmsamast...

... ehk sellest, et oma soovidega tasub õige ettevaatlik olla, sest neil on kombeks täituda?

Kas kõige südantsoojendavamast...

... ehk sellest, kuidas mul Phuketil külalised käisid?

Kas kõige tüütumast...

... ehk sellest, kuidas kõrghooaeg unustas ära, kuidas olla suvi?

Kas kõige põnevamast...

... ehk sellest, et olen saanud veidike ringi trippida?

Kas kõige magusamast...

... ehk sellest, et olen saanud kodumaalt uskumatult palju pakke ja nänni, kuhjadega maiustusi?

Kas kõige õnnetumast...

... ehk sellest, kui palju tunde ja raha oleme Craigiga haiglatesse jätnud?

Kas kõige banaanipannkoogilikumast...

... ehk sellest, et lärm ja müra ei lõpe ja ma tahan sellest ikka ja jälle blogida?

Kas kõige huvitavamast...
... ehk sellest, kuidas siinne igapäevaelu küll juba nii harjumuspärane, aga endiselt ka nii üllatuslik näib?

Kas kõige uskumatuna näivast...

... ehk sellest, et 30. jaanuaril sai SEITSE aastat sellest, kui mu jalad esimest korda Phuketit puutusid?

Või siis kõigest eelnevast pisut, aga piisavalt, ühe postituse kaupa? Just nii!

Read more...

Päevad, mis ajasid segadusse

"Uskumatu, et sa varsti juba lähed," kallistas Olga mind hämaras Jungceylon'i kaubanduskeskuse parklas. Olime just kinost väljunud ja mina peagi Eestisse lendamas.

"Aga ainult kaheks nädalaks, varsti olen tagasi ja tähistame su tuliuusi juhilube!" lubasin ma.

Kahest nädalast sai peaaegu viis kuud...

Seekordne kojusõit tuli ootamatult. Vanaisa kutsus. Palus, et ma tema maise kehaga hüvasti jätaks, oli teine ju teda kõik need aastakümned nii truult teeninud.

Vaid paar päeva pärast kojujõudmist sain teada, et mu töö Phuketil sai otsa. Adusin hetkega, et tööalaselt on mul kindlasti mõistlikum mõneks ajaks Eestisse jääda. AGA!? Mul on ju tagasilennupiletid ostetud!? Ja MIS MU KORTERIST SAAB!? See viimane oli mu kõige suurem mure, kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas kogu mu elamine hallitab ja sureb selle aja jooksul, kui seal kedagi sees ei ela.

"Võta seda kui väljakutset!" ütles Kaspar. "Astu oma obsessiiv-kompulsiivsele häirele vastu, ära mine praegu tagasi, vaata, kas suudad!" Oeh. "Aga ma lähen vaid paariks nädalaks, tagasilennupilet ju olemas ja siis tulen millalgi suve jooksul uuesti," oli mu esialgne plaan, kuni lõpuks mõistsin, et pole tõepoolest mõtet. Sain ema-tädi kohvikus tööd teha ja raadios ja... kuigi esimestel nädalatel ajasid kõik päevad mind segadusse*, oli see vist üks kõige lahedamaid suvesid, mis ma kodus veetnud olen, sest ma:

• sain oma perega hindamatut kvaliteetaega koos veeta: emaga kinos käia ja reisil, isaga jutustada, Lagedi vanaemal külas olles seltskonda ning ka rahu ja vaikust nautida, Mustvee vanaema õlal nutta... ja vendade ja õdedega ja...!;
• sain sõbrannadega tripitada, soolaleibadel ja niisama külas käia, istuda kallite inimestega kohvikute, restoranide ja koduste laudade taga;
• sain jaanipäeva ja Schillingut;
• sain nutta joovastustest Kati pulmas ja Helena koolilõpu aktusel, aga ka nutta tohutust, hingekriipivast kurbusest (vt kahte eelmist postitust);
• sain reisida Londonisse, Küprosele ja Varssavisse;
• sain joosta isa niidetud Lagedi metsarajal, Nõmme mändide vahel, Thames'i jõe ääres ja Varssavi tänavail;
• sain rühkida trenažööridel Tartus, Pärnus ja Ayia Napal (viimasel jõusaali aknast hiigelsuure, karvase ämblikuga tõtt vahtides);
• sain Bellaga sõbraks;
• sain Tallinn-Tartu-Tallinn bussides päris mitu filmi ära vaadatud (see oli mu lemmik!);
• sain tähistada sünnipäevi, suvepäevi ja tüdrukuteõhtut;
• sain end ülesüüa ja ülejuua (nagu ikka Eestis juhtub);
• sain süüdata küünlaid kolme eri riigi eriilmelistes pühakodades;
• sain käia pulmas ja matusel;
• sain ära hellitatud hoolitsuse ning lõputu emotsionaalse ja materiaalse lahkusega.

Ja mis kõige tähtsam, sain teada, et hoolimata sellest, et ma armastan rahu ja vaikust ning üksiolemist, armastan ma koosolemist veelgi enam.

Eile Phuketile tagasi jõudes valdas mind magusvalus üksildustunne. Ma igatsen oma eestlasi. Aga ma olen ka uhke ja ootusärev: sain päevaga korda oma korteri (ei olnudki nii-i-i-i hull, kui kartsin!), täna hommikul ühel tööintervjuul käidud ning pika pongestamise peale isegi motika käima! Ja juba hilisõhtul saan kokku oma phuketlastega. Olgal on puhkuse viimane päev, kohtume ja tähistame. Jällenägemist ja... tema juhilube, loomulikult!

* Ajab ikka segadusse küll, kui oled ootamatult kahe nädala asemel palju kauemaks pidama jäänud ja kui kõik päevad on nii pikad, et avastad alati pärast vajalike toimetuste ja trenni ärategemist, siis kui väljas on veel nii-nii valge, et oma tühja kõhu täitmisest võib vaid unistada, sest kell on nii palju, et poed ja restoranid juba ammu suletud ja et veini ei müüda juba viimased paar tundi!

Selle pildi tegin ma Pärnus ühel eriti hilisel rattasõidul, kell oli südaöö poole tiksumas. Siin on hetkel 18:15 ja juba väga hämar.

Read more...