Päevad, mis ajasid segadusse

"Uskumatu, et sa varsti juba lähed," kallistas Olga mind hämaras Jungceylon'i kaubanduskeskuse parklas. Olime just kinost väljunud ja mina peagi Eestisse lendamas.

"Aga ainult kaheks nädalaks, varsti olen tagasi ja tähistame su tuliuusi juhilube!" lubasin ma.

Kahest nädalast sai peaaegu viis kuud...

Seekordne kojusõit tuli ootamatult. Vanaisa kutsus. Palus, et ma tema maise kehaga hüvasti jätaks, oli teine ju teda kõik need aastakümned nii truult teeninud.

Vaid paar päeva pärast kojujõudmist sain teada, et mu töö Phuketil sai otsa. Adusin hetkega, et tööalaselt on mul kindlasti mõistlikum mõneks ajaks Eestisse jääda. AGA!? Mul on ju tagasilennupiletid ostetud!? Ja MIS MU KORTERIST SAAB!? See viimane oli mu kõige suurem mure, kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas kogu mu elamine hallitab ja sureb selle aja jooksul, kui seal kedagi sees ei ela.

"Võta seda kui väljakutset!" ütles Kaspar. "Astu oma obsessiiv-kompulsiivsele häirele vastu, ära mine praegu tagasi, vaata, kas suudad!" Oeh. "Aga ma lähen vaid paariks nädalaks, tagasilennupilet ju olemas ja siis tulen millalgi suve jooksul uuesti," oli mu esialgne plaan, kuni lõpuks mõistsin, et pole tõepoolest mõtet. Sain ema-tädi kohvikus tööd teha ja raadios ja... kuigi esimestel nädalatel ajasid kõik päevad mind segadusse*, oli see vist üks kõige lahedamaid suvesid, mis ma kodus veetnud olen, sest ma:

• sain oma perega hindamatut kvaliteetaega koos veeta: emaga kinos käia ja reisil, isaga jutustada, Lagedi vanaemal külas olles seltskonda ning ka rahu ja vaikust nautida, Mustvee vanaema õlal nutta... ja vendade ja õdedega ja...!;
• sain sõbrannadega tripitada, soolaleibadel ja niisama külas käia, istuda kallite inimestega kohvikute, restoranide ja koduste laudade taga;
• sain jaanipäeva ja Schillingut;
• sain nutta joovastustest Kati pulmas ja Helena koolilõpu aktusel, aga ka nutta tohutust, hingekriipivast kurbusest (vt kahte eelmist postitust);
• sain reisida Londonisse, Küprosele ja Varssavisse;
• sain joosta isa niidetud Lagedi metsarajal, Nõmme mändide vahel, Thames'i jõe ääres ja Varssavi tänavail;
• sain rühkida trenažööridel Tartus, Pärnus ja Ayia Napal (viimasel jõusaali aknast hiigelsuure, karvase ämblikuga tõtt vahtides);
• sain Bellaga sõbraks;
• sain Tallinn-Tartu-Tallinn bussides päris mitu filmi ära vaadatud (see oli mu lemmik!);
• sain tähistada sünnipäevi, suvepäevi ja tüdrukuteõhtut;
• sain end ülesüüa ja ülejuua (nagu ikka Eestis juhtub);
• sain süüdata küünlaid kolme eri riigi eriilmelistes pühakodades;
• sain käia pulmas ja matusel;
• sain ära hellitatud hoolitsuse ning lõputu emotsionaalse ja materiaalse lahkusega.

Ja mis kõige tähtsam, sain teada, et hoolimata sellest, et ma armastan rahu ja vaikust ning üksiolemist, armastan ma koosolemist veelgi enam.

Eile Phuketile tagasi jõudes valdas mind magusvalus üksildustunne. Ma igatsen oma eestlasi. Aga ma olen ka uhke ja ootusärev: sain päevaga korda oma korteri (ei olnudki nii-i-i-i hull, kui kartsin!), täna hommikul ühel tööintervjuul käidud ning pika pongestamise peale isegi motika käima! Ja juba hilisõhtul saan kokku oma phuketlastega. Olgal on puhkuse viimane päev, kohtume ja tähistame. Jällenägemist ja... tema juhilube, loomulikult!

* Ajab ikka segadusse küll, kui oled ootamatult kahe nädala asemel palju kauemaks pidama jäänud ja kui kõik päevad on nii pikad, et avastad alati pärast vajalike toimetuste ja trenni ärategemist, siis kui väljas on veel nii-nii valge, et oma tühja kõhu täitmisest võib vaid unistada, sest kell on nii palju, et poed ja restoranid juba ammu suletud ja et veini ei müüda juba viimased paar tundi!

Selle pildi tegin ma Pärnus ühel eriti hilisel rattasõidul, kell oli südaöö poole tiksumas. Siin on hetkel 18:15 ja juba väga hämar.

Read more...

Kas tead seda tunnet, kui...

Kas tead seda tunnet, kui hommikul ärgates tajud esimesena... valu. Valu südames. Veel enne, kui oled mõelnud päeva esimese mõtte, veel enne kui oled haaranud hambaharja (või minu puhul iPadi) järele, on juba valus. Tead, et see valu tuleb neist mõtteist, mis peas; neist emotsioonidest, mida läbi elad. Aga ometi väljendub nii selgelt füüsiliselt.

Kas tead seda tunnet, kui pole eelmisel õhtul joonud tilkagi veini, oled normaalsed unetunnid täis maganud,  ei ole poole öö peal isegi wc-d külastanud, aga ometi käib pea ringi. Tuikab. Valutab.

Kas tead seda tunnet, kui väljas on ilusalt värvikirev - Päikese kollane, puude roheline, lillede roosa jne, aga kõik näib sellest hoolimata hall. Tumedates toonides, läbi udu.

Kas tead seda tunnet, kui soovid üle kõige, et omaksid ajamasinat ja saaksid midagi muuta. Olla see nähtamatu käsi, mis patsutab õlale ja ütleb: "Oota, ära mine veel koju / oma pruudi juurde, võta see viis minutit...". Või veel parem, olla see nähtamatu käsi, mis peatab selle tohutul kiirusel läheneva autokolaka...

Ja kas tead seda tunnet, kui LOOTUSETU on olla, kui mõistad, et ajamasinat pole veel leiutatud või vähemalt ei ole veel õnnestunud ühe sellise omanikuks saada.

Juulikuu keskel jäi maailm ilma ühest andekaimast breiktantsijast, keda see planeet on kandnud. Ja meil, kes me teda kalliks peame, ei jää üle muud, kui olla kade. Kade selle paiga peale, kus ta nüüd viibib. Nad said endale ühe väga hea tantsija, aga mitte ainult. Nad said endale ka ühe väga heasüdamliku, päikeselise noormehe. Veab neil.

 Twister (Songkran 2014).

Power Storm Crew tribuut Twisterile "Thailand's Got Talent" poolfinaalis.

Read more...

Vanaisa

Vanaisa istus köögis madala, puiduvärvi külmkapi kõrval ja paikas mõrdasid. Mulle tundus alati, et selles tegevuses on midagi meditatiivset. Vanaisa istus köögis ka pliidi ees ja tegi suitsu, selleski näis rahustav faktor peidus olevat. Vanaisa sõitis helesinise Fordi, oranži buraani ja traktoriga. Ma ei mäleta, mis värvi oli traktor, aga ma mäletan, kui lahe oli seal kõrgel, kõrgel juhi juures istuda. Ja buraanisõit oli lõbustuspargi eest! Auto oli aga koht laulmiseks. Kui vanaema ja vanaisa mulle kodukülla järgi tulid, et enda juurde sõidutada, laulsime me terve tee. See oli ülilõbus! Paadiga sõitis vanaisa loomulikult ka ning orienteerus vabalt ilma igasuguse GPS-ta. Vanaisa tundis alati mu käekäigu vastu huvi, küsis, kuulas ja oli tähelepanelik. Ta ei lobisenud minuga ülemäära palju, aga mäletan selgelt tema sõbralikku ja pisut kavalat muiet. Mina muudkui pajatasin ja pajatasin ning tema muigas muhedalt. Nendega aga, kes kuulata oskasid*, rääkis vanaisa pikalt, põhjalikult ja kirglikult. Aeg-ajalt kuulasin ma neid lugusid pealt. Need olid ülimalt põnevad! Vanaisa oli oma mõtteis kogu maailma läbi rännanud! Ta teadis kõikide riikide asukohti ja tal piisas vaid silmad sulgeda, et end imeväel ükskõik, millisesse maailma paika kohale võluda! Vanaisa püütud kalad olid mu lapsepõlve lemmikroogade seas, nii värsked ja maitsvad! Vanaisal oli imehea juuksekasv ning ta palus tihti mul oma juukseid kammida. Talle meeldis vaadata spordisaateid ja süüa saiakesi. Mulle meeldis korjata põllu- ja metsalilli ning kimpudega vanaisa ees uhkeldada.

Maikuu kuuendal kuupäeval vanaisa läks. Sinna, kuhu sel aastal on läinud teiste seas ka Eri Klas ja Ellen Niit, David Bowie ja Prince. Ma usun, et vanaisa istub koos nendega kusagil vahvas puhvetis, naudib praekala ja tõstab aeg-ajalt meie poole vaadates klaasi. Kindlasti on nendega ka mu teine vanaisa. Kindlasti.

Mu kallid vanaisad mu väikese vennaga (kellest on tänaseks sirgunud imetlusväärne mees).

*Mina ei oska kahjuks siiamaani väga kuulata. Rääkida see-eest tohutult!

Read more...

Naine roolis, sõiduk kraavis ehk ma olen kõige kobam sõitja

Mu isa, ema ja vanem väikevend on rooli taga väga osavad. Mina? Mitte nii väga.

Olen oma elu jooksul kolm autot ära mõlkinud ja need kõik maa-alustes GARAAŽIDES. Ühe pisikese Chrysleri tagurdasin parkides venna motika otsa, ühe suure Volvo džiibi käkkisin garaažist välja sõites vastu tugiposti ning ühe keskmise suurusega Madzdaga panin (samuti garaažist väljudes) vastu õues seisnud autot.

Ja siis täna õhtul. Täiendasin oma statistikat ühe väikese Honda motikaga. Suundusin pärast trenni poodi ja panin parklas külje maha! Ma ei saa siiamaani aru, kuidas see juhtus!? Tempo oli olematu, hakkasin just koha pealt ära liikuma, kui ühtäkki ratas all viltu vedas ja mind vastu maad lükkas. Hiljem põrandapinda katsudes tundsin, et see oli libe ja liivane-tolmune. Jalad katki, parempoolne peegel puruks, mingi tundmatu plastiktükk põrandal vedelemas, jalgpidur viltu...

Poest tagasi jõudes nägin ma seinal gekot, kes oli nii suur, et meenutas väikest krokodilli! Uurisin teda pisut lähemalt ja guugeldades selgus, et tegemist on Tokay gekoga. Vähemalt oli ses õnnetus poeskäigus midagi põnevat ka.

Mul ei olnud ühtegi nutiseadet ega kaamerat kaasas ja seega varastasin pildi netist. Siin näeb see suur sisalik päris armas välja, aga leidub ka pilte, kus "minikrokodill" isukalt madu või hiirt õgib. Võehh.

Niimoodi siis. Korterisse jõudes püüdsin marrastusi nii hästi puhtaks kraamida ja paranemiseks ette valmistada, kui võimalik, möllasin antibakteriaalse seebi, jääkuubikute, viina, beebiõli ja antiseptilise vedelikuga. Duššivesi ajas valust nutma. Päriselt.

P.S. Pealkiri on iroonia, sugu nüüd küll kellegi sõiduoskusi ei määra. (Eesti keeles ja kultuuris leidub ikka päris totraid ütlusi, kui mõtlema hakata).

Read more...

Tõbise oleku 5 teooriat

Ja siin ma siis olen, selle palavusega.

Möödunud nädalal Julial külas olles kurtsin talle, et ma ei ole end hiljuti kuigi hästi tundnud ja ei saa aru, milles asi - magan piisavalt, teen trenni, toitun tervislikult ja ometi vaevab mind tuim peavalu ja kerge väsimus. Julia pakkus, et ehk on põhjuseks stress? Ma ise küll ei tunne, et ma millegi pärast väga stressaks, aga mine tea, eks! Teooria nr 1: stress.

Julia juurest koju jõudes täheldasin kerget kurguvalu ja tunnet, nagu oleks mul palavik. Kraadisin - ei olnud. Külma higiga kaetuna hakkasin mõtlema, et praeguse palavusega olen tavapärasest rohkem õhukonditsioneeri kasutanud. Mul ei tööta konditsioneer päevad läbi, aga mulle meeldib seda aeg-ajalt sisse lülitada, et see toaõhu maha jahutaks, siis välja lülitada ja jätta vaid ventilaatorid õhku ringi liigutama. Hiljuti olen aga seda va külmamasinast kasutanud omajagu.

Ja jõusaal! Seal on ju temperatuur reeglina kusagil +22 peal. Eelmise nädala ühel trennipäeval oli väljas näiteks +35 ja jõusaalis +20, päris korralik temperatuuride erinevus, tervisele kindlasti mitte kõige paremini mõjuv. Teooria nr 2: õhukonditsioneer.

Järgmisel hommikul tööle suundudes haarasin kaasa kerged terviseturgutajad: peavalutabletid ja... elektrolüüdi pulbri? Selle pulbriga segatud vesi aitab vedelikuvarusid taastada, sobib sportlastele, aga on aidanud mind ka tõbisena kiiremini terveks saada. Ülemus arvas, et kõige taga on hoopis vedelikupuudus. Ta rääkis, kuidas ükskord pikalt merel tööl olles sel põhjusel 5 kg kaotas. Ma imestasin, arvasin, et just rohke vee tarbimine aitab kaalukaotusele kaasa! "Ei," teatas tema. "Vedelikupuudusest tekivad ka igasugused muud hädad, nagu kõhulahtisus jne ja nii see kaal langeb."

Vot siis. Ja mina arvasin, et ma tarbin vedelikku piisavalt. Kodus töötades olen vaadanud, et poolteist liitrit päevas kulub kindlasti, isegi rohkem. Kontoris joon klaaside (mitte pudelite) kaupa, seega täpselt ei oska öelda, kas palju või vähe, aga tundub küll, et omajagu. Ju pean rohkem! Teooria nr 3: vedelikupuudus.

Sellised need pulbrid on, igas putkas ja apteegis müüakse (5-6 bahti pakk). Ja punases pakis Tylenoli tabletid. (Nagu ma aru olen saanud, siis juhul kui sporti ei tee ja/või enesetunne on hea, ei tasu nende pulbritega jännata).

Et ma olen viimasel ajal miskipärast mitmesuguste veganteemaliste postituste peale sattunud, olen mõelnud ka oma toitumise peale. Esiteks kipub mu menüü pisut ühekülgseks. Ja teiseks, ma ei mäletagi, millal viimati punast liha sõin. Ilmselt Eestis, kui ema tegi. Loomaliha untsu keeramiseks on lihtsalt nii palju võimalusi (mis sest "tallanahast" järada!) ja lisaks olen ma liha osas üpris peps - mulle ei meeldi ei pekk ega kondid, toit peab suus sulama! Igapäevaselt eelistan kana, kala, krevette ja mune ning sead, veised, lambad jne jäävad must puutumata. Nähes üht videot Soome tapamajades toimuvast, on mul viimase üle päris hea meel. Kuigi teada muidugi on, et ka kanad elavad kasvandustes kohutavas kitsikuses, roppuses ja piinas, väkk. Veganiks hakkamist ma sellegipoolest ei kaalu, küll aga olen mõelnud, et rauda saan oma söögist ilmselt liiga vähe! Guugeldades leidsin erinevaid nimekirju rauarikastest toitutest ja mis siis ikka - sõingi täna hommikul (muuhulgas) portsu ube. Njämm! Muidugi ei ole mõtet keskenduda vaid rauapuudusele ja seega olen guugeldanud ka igasugu muid aineid. Püüan oma menüüd mitmekesistada, võtan vitamiine jne. Teooria nr 4: mõne vajaliku toitaine puudus organismis.

Nägin nädalavahetusel Olgat, kellele samuti jutustasin, et tuim peavalu jne. Olga pakkus, et asi on lihtsalt täiskuus! Olen seda sätendavat ketast õhtuti jõusaali sammudes imetlenud küll, aga ei ole mõelnud, et sellel enesetundele mingi efekt võiks olla. Teooria nr 5: täiskuu.

Pealkirjaväliselt ka teooria nr 6: liiga palju mõtteid? Ehk ma lihtsalt mõtlen ebavajalikule natuke liiga palju ja ajan sellega hoopis oma pea tuikama? Ma arvan, et nii ongi.

Read more...

Kõrb

Meil oli Olgaga möödnunud laupäeval järgnev telefonivestlus:

- "Tsau, Maili, millega tegeled?"

- "Tead, ma leban lihtsalt voodis. Olen nii väsinud, sest... nii palav on!"

- "Oh, ma tean! Käisin just Phuket townis autokoolis ja mõtlesin sulle pärast seda helistada, et äkki oled läheduses ja saaks kokku. Aga nii palav on, ma ei suutnud, tulin koju ära."

- "Just! Ma mõtlesin, et lähen täna wakeparki varem, kui tavaliselt, et ehk ei kõrveta Päike veel nii hullusti, aga juba kell 9 oli väga kuum! Wakepark oli hooldustööde tõttu suletud ja sõitsin ka Phuket towni, et oma motikat parandada ja paberimajandusega tegeleda. Tahtsin hiljem ostlema minna, aga no ei suutnud! Läksin hoopis massaaži, mõtlesin, et tund aega lõõgastust-uinakut ehk aitab, aga ei midagi! Olengi nüüd kodus ja lihtsalt leban."

- "Jaa! Ma käisin just väljas oma rollerit pesemas, see võttis ehk 15 minutit, aga olen totaalselt läbi!"

Nii palav on, et...

• Ärkan hommikuti mõnikord enne äratuskella. Umbne on ja keha sügeleb. Tavapärasele tualetitiirule järgneb reeglina ka veetiir, joon köögis enne voodisse naasmist klaasikese vett.
• Meiki tehes pean vahepeal salvrätikuga näo pealt higi ära tupsutama.
• Olen paaril korral ENNE jõusaali minekut dušši all käinud (pärast jõusaali loomulikult ka), sest mööda higist kleepuvat ihu ei saa trenniriideid lihtsalt selga.
• Kui motikas mõnda aega Päikese käes pargib, on hiljem sellele istuda oi, kui valus!
• Ma saan esimest korda aru, mida tähendab "sellise palavusega ei tahagi süüa". Ma alati kadestasin inimesi, et tulevad sooja kliimasse ja boonusena kohe salenevad ka, sest lihtsalt ei tahagi süüa! Kui ma neil päevil toidule mõtlen, kuvavad mu silme ette enamasti värske kurgi viilud! Vedelikupuudus? Võimalik, kuigi üritan vett juua piisavalt. Tervislikuma elustiili vili? Võib ka olla, sest kui ikka korralikult trennis käia ja vaeva näha, ei tahagi seejärel end raske toiduga koormata. Lihtsalt ongi liiga palav? Mhmhh.
• Kasutan pesemiseks jääkuubikuid! Tihtipeale pesengi siin jaheda veega, nii jahedaga, kui parasjagu duššist tuleb. Nädalavahetuseti voolab aga miskipärast vaid soe vesi. Selliseks puhuks olen oma sügavkülma jääkuubikutega varustanud ja tõmban end pärast sooja dušši kuubikutega üle! (Näo turgutamiseks on jääd mõnusalt värskendav igal ajal kasutada).
• Igasugune "kuumavarustus" on vägagi omal kohal - korralikult kattev riietus, mütsid, päikesekreemid jne. Ja liigne veejoomine ei ole lihtsalt võimalik! Kogu aeg võiks igaks juhuks rohkem juua!
• Ma... (kujutan juba ette, et kui vihmahooaeg pärale jõuab, ei suuda end ära kiruda, aga...) ootan vihma! Selliseid mõnusalt tumedaid, pakse vihmapilvi lendab aeg-ajalt üle küll, aga ühtegi piiska ei tule!

Mis see temperatuur on siis? "+33, aga tundub nagu +40", teatab AccuWeather.com. (Tallinna kohta näitas täna, et "+3, aga tundub nagu -4". Jah, ei?).

Selline oli siin ükspäev ühe vähe pilvisema päeva temperatuur.

Selline on praegu. Öö juba käes, aga endiselt soe.

P.S. Ma üldse-üldse ei kurda! Armastan Päikest ja palavust ning minu pärast olgu alati pigem kuum, kui külm. Kirjeldasin lihtsalt praegust igapäevaolukorda.

Read more...

Songkran 2559

"Mul on küll vabad päevad, aga jään kindlasti koju!" teatas üks sõbranna.

"Mul on plaanis päeval kodus koristada ja toimetada ning õhtul palun kolleegil end auto peale korjata, et ta mind kuivalt tööle viiks," ütles teine.

"Ma olen just oma abikaasa ja emaga Coconuti saare poole teel. Me põgeneme selle Songkrani eest," rääkis kolmas.

Mina olin aga just teada saanud, et ma ei pea Songkrani ajal tööle sõitma, võin kodus töötada või hoopis Tai uut aastat tähistada, nii kuis soovin.

Et sõbrannad järjepanu teatasid, et nemad mingil juhul sellest hullust veesõjast osa ei võta, valmistusin koduseks Songkraniks. Otsin külmkapi toitu täis, paariks-kolmeks päevaks pidanuks jaguma küll.

Igaks-juhuks uurisin veel ühe sõbranna käest, kes üllatuslikult kohe teatas, et tema hea meelega tuleb ja tähistab! (See oli ta esimene Songkran ka, seega ta ei teadnud, mida karta, haha). 

Veel täitsa kuivad!

Möödunud aasta veepüstol ei läinud õnneks ei katki ega kaduma (nagu varasematel aastatel on juhtunud) ja sain seda taas kasutada. 

Sel aastal otsustasin Patongi asemel Kathul (oma kodupiirkonnas) püsida ja hästi, et nii tegin! Ma võin vist öelda küll, et tegemist oli mu kõige toredama Songkraniga! Veesõdijad olid peamiselt kohalikud, kes oma kodu/restorani/kaupluse esise tänavajupi veetünnide, kappade, veepüstolite ja puudriga olid varustanud. Nagu ikka, pritsiti möödasõitvaid rollereid ja autosid ning valati möödajalutavaid tegelasi veega üle ja tõmmati puudrit põsile, aga seda kõike sõbralikul ja viisakal moel, mitte nii, nagu Patongis kombeks (kus, nagu Olga tabavalt ütles, tundub nagu osaleksid inimesed päris sõjas). Mina ja sõbrants olime siis ühed neist jalutavatest tegelastest ja kohalikel oli farange "õnnistades" muidugi lõbu laialt. Ega meiegi oma veepüstolitega võlgu jäänud.

Läbiligunenud farangid.

Tähistajate hulgas oli hästi palju lapsi ja nad olid ülimalt armsad! Näiteks üks poisikeste kamp, kes vandeseltslaslikult teineteisele otsa vaadates veendusid, et kõigil oleks ikka kapad vett täis, kui farangid nendeni jõuavad. Või siis perekond restorani ees, kus me peatuda ja keha kinnitada otsustasime. Peretütar kaunistas meie käsivarred ja kaelad niidi otsa aetud orhideedega, pojad möllasid vee ja puudriga. Või siis kaks pisikest tai tüdrukut, kellel pidustuste puhul traditsioonilised, pidulikud kleidid üll. Nemad sõdimisega ei jännanud, vaatasid meile vaid oma suurte pruunide silmadega otsa, surusid peopesad vastamisi (nii nagu Tais viisaka teretamise ja tänamise puhul tehakse) ning andsid sõnatu peakummardusega oma uusaasta soovid meile edasi. Ilus ja südamlik hetk.

Restoranis ühinesid meiega mu ülemuse naine ja lapsed ning kui me ka nendega ühe tiiru ära tegime, oli paras aeg koju minna. Kell oli 17, väljas oli veel valge ja kuigi ma olin surmväsinud, oli tuju tõeliselt hea. Sawadee pee mai!

Minu kortermaja trepikojas. Väikese kapaga sai suuremast vett võtta ja Buddha kuju sellega üle valada. Selle tegevuse taga peituvat mõtet ma kahjuks (veel) ei tea, sest minu pühad (nagu mu blogistki johtub) on väga pealiskaudsed - jõul tähendab söömist, lihavõtted munade värvimist, Songkran veesõda, Loi Krathong kaunite ujukite vettesaatmist jne. Harima pean ennast!

Read more...