Kaasmaalased

Käisin ühel õhtupoolikul kohalikust toidukohast karbiga sööki kaasa ostmas ning Family Mart'is joogikraami ja snäkkide järel. Tai restorani lähedal pöördus minu poole üks prantsuse mees ning päris: "Kak tebja savut?" Teatasin talle, et ma ei ole venelane, küsija naeris selle peale ja läks oma teed. See ei olnud esimene sellelaadne juhtum. Alati, kui ma ringi jalutan, saadetakse mulle mööduvatelt motikatelt prantsuse aktsendiga venekeelseid tervitusi ja komplimente. Mõtlesin seal restorani juures oma sööki oodates, et viimasel ajal tundubki, et siinne turist ongi kas prantsuse mees või vene naine, muud nagu polekski. (Ja "prantsuse mehe" all pean ma silmas prantsuse araablasi, nad on enamasti moslemid, nimedeks Karim, Kader või Nadir, ühtegi Philippe'i ega Louis'd siin naljalt ei kohta).

Family Mart'i sisenedes tervitas mind aga hoopis... eesti keel! Kaks eesti meest üritasid taist teenindajale oma soove selgitada ja see ei olnud keelbarjääri tõttu just eriti edukas. Kui poisid oma kraami lõpuks siiski kätte said ja kotti laduma hakkasid, astusin letti mina ja teatasin oma soovidest tai keeles. Kaasmaalased olid shokeeritud: "Puhtas tai keeles! Mida pekki!" ahhetasid nad poest välja astudes kõva häälega. Poe ukse ees küsisid nad mu rahvust. Võib pakkuda, millistesse kõrgustesse nende imestuse tase vastust kuuldes nüüd veel tõusis!

Kaasmaalasi kohtasin hiljuti veel, klubisse sisenes grupp eesti poisse. Nägid välja nagu venelased. Nad pärisid mu rahvust ning kui ma olin vastamise järel valmis teatama, et vene keelt ma ei räägi (sest venelaste valem on ju selline, et endine nõukogude riik = vene keelt rääkivad kodanikud), suheldi minuga üllatuseks hoopis puhtas eesti keeles.

Tore, kui prantslaste ja venelaste sekka aeg-ajalt ka mõni eestlane eksib (haha, mulle meenus just "eestlane, venelane, sakslane" anekdootide sari!). Minu kõige lemmikumad kaasmaalased (loe: minu pere) saatsid mulle aga kevade saabumise puhul roosat nänni täis paki:

Millal need munadepühad ongi? Ehk õnnestub sel aastal mõned valged munad leida ja ära värvida!

Read more...

Tõre mõrd

Ühel varahommikul möödunud nädalal sain pangast kõne. Olin töölt koju tulles pangaautomaadist rendi maksmiseks raha välja võtnud ning just sel põhjusel helistatigi. Et uurida, kas väljavõtjaks olin ikka mina. Ühtlasi informeeriti mind, et kaardilimiidi suurendamiseks pean eelnevalt panka helistama.

Kõne ajal tärkas mus aga "tõre mõrd", olin kohe automaatselt skeptiline, et kas see kõne ikka justnimelt pangast tuleb ja üleüldse - mis see nende asi on, mida ma oma kaardiga teen.

Seega, "tõreda mõrra" sündroomist:

Asjolud on nimelt sellised, et mul on päris palju neid hetki, kus ma olen üksi. Elan üksi, käin tihtipeale üksi söömas, paar nädalat tagasi käisin üksi saaretripil (NB! See kõik on mu valik, mul on ju siin sõpru, kolleege küll, aga üksi on lihtsalt hea, vaikne ja rahulik). Selline elukorraldus annab mulle aega ja võimalust end kõrvalt näha. Ja mõnikord ei ole see, mida ma näen, just eriti meeldiv. Näiteks alati, kui ma eksin või aru ei saa, või kui keegi või miski mind ärritab, väsitab või masendab, tärkab minus tõre mõrd, kes kohe automaatselt kaitsepositsioonile asub. Ma reageerin enne, kui mõelda jõuan ja väljendan oma reaktsiooni kohe ja ilma igasuguse filtrita. Näiteks mainitud tripil jäin õigest paadist maha. Liikusime kõik karjakesi kiirpaatide poole ning rahvas jagati käepaelte värvide järgi erinevatesse paatidesse. Mul õnnestus kuidagi oma paat maha magada, aga õnneks pööras see minut aega hiljem ringi, et mind peale võtta. "Aga mitte keegi ei teavitanud, et "roosad käepaelad" lähevad paati NÜÜD!" nähvasin sõidukisse astudes ning kohe järgmisel hetkel mõistsin, et vabandus oma hajameelsuse pärast ning viisakas tänuavaldus selle eest, et mulle kohe siiski järgi tuldi, olnuks palju kohasem reaktsioon.

Järgmisel päeval pärast seda, kui ma pangast kõne sain, oligi mul tarvis pangakaardi limiite muuta. Panga kontakt oli mul saabunud kõnest telefonimälus olemas ja helistades selgus, et tegemist ikkagi oligi justnimelt panga telefoninumbriga, mitte mingi suvalise petisega. Minuga räägiti tai keeles ja kui ma näost-näkku saan keelest ilusasti aru, ei meeldi mulle telefonitsi võõrkeeles rääkida (ka inglise keeles ei meeldi), sest osa infost läheb miskipärast alati kaduma. Olgu siis põhjuseks lärmakas ümbrus, halb levi või mõni sõna, mida ma ei mõista. Pangatädi küsis järjest küsimusi ja palus mul siis oma pin-kood telefoni sisestada. Robotionu teatas fono pealt, et "nüüd, pärast märguannet tipi number sisse!" ja ma tegingi seda. Midagi läks aga nihu ja järgmisel hetkel teatas pangatädi, et vale pin. Ja tõre mõrd minus hakkas kohe seletama, et tai keel ei ole mu emakeel ja ma ei saanud robotionust aru! Tädi lülitas rahulikult uuesti roboti peale, ma kuulasin pisut süvenenumalt, kõik oli tegelikult arusaadav, õige pin sai sisestaud ning limiidid muudetud.

Kurb lugu selle mõrrandusega. Nüüd oleks päris vahva, kui ma vahelduseks eneses mõne positiivse tegelase ka leiaks.

Read more...

Elu ilma elektrita...

... on võimatu. Vähemalt märtsikuus Tais kindlasti. Mu tuuluti vajus eile öösel kinni just sel hetkel, kui ma magamiseks tekki peale tõmbasin. Kontrollisin lambilülitiga, selge - elekter läinud! Ja oli läinud kuni hetkeni, mil ma end hommikul lõpuks higisest sängist välja ajasin. Näpud-varbad vedelikupuudusest paistes ning peavalu ajju peksmas. Ärkasin ja elekter tuli tagasi! Milline ajastus!

Täna sadas esimest korda üle pika aja korralikku õhtust paduvihma. Äikesega ja puha. Kossid kolisid õuest tuppa ja vihmavari nurgast välja. Motikas jäi parklasse, taksoteenus tuli jälle moodi ning tänavad ujutasid. Ehe vihmahooaja argipäev. Ma loodan, et see niipea igapäevaseks ei muutu, mul veel kaks kuud siin olla.

Read more...

Khao Sok

Murdsin enne emme ja Helleka siiajõudmist pead, millisesse looduskaunisse kohta koos nendega tuterdama minna. Sõbranna ja tema ema (kes samuti Phuketil puhkamas oli) olid ka reisikaaslasteks kokku lepitud. Õnneks leidsin ma just oma peamurdmise ajal selle postituse: http://phuket-photos.blogspot.com/2011/03/khao-sok-national-park-bungalow.html

Ja oligi otsustatud! Milline suurepärane valik! Khao Sok on nii ilus, vaikne ja rahulik. Ning nendes bangalotes, kus me ööbisime, võiksin ma kuude kaupa öid mööda saata (nagu Koh Lantalgi). Meie ekskursiooniprogrammi kuulus ka jõetripp ning elevandisõit. Ja ka öine tähistaevas oli meile organiseeritud! (Patongis tähti väga ei näe, valgusreostus on liiga suur).

Read more...

Kapinuppudest, koristamismaniaklusest ja kolimisest (jälle!)

Nagu ma seal hotellis elades ennustasin, soovisingi ma ühel hetkel oma kappinuppude juurde tagasi. Sest hotellitoa voodi oli pehme, padi suur ja õhuline ning ventilaatorit seal ka ei olnud (leidsin Google'i tõlkest sõna "tuuluti"!), oli vaid õhukonditsioneer. Liigpehme voodi ja padi tekitavad mulle kaela- ja seljavalusid, õhukonditsioneer kurguvalu ja nahakuivust. Kodus on seevastu kõva voodi, madal padi ja tuulutid.

Emme lendas koju ja mina kobisin oma pessa tagasi. Lubades, et vähemalt esimesel päeval ma koristamisega ei tegele, sest vaba päeva võiks ju ometi millegi mõistlikumaga sisustada. Aga tuleb välja, et mu OCD (obsessiiv-kompulsiivne häire) on minust tugevam ning ärgates ei suutnud ma kuidagi viltusest vaibast, tolmurullidest jms mööda vaadata. Koristasin ja kraamisin, raiskasin oma vaba päeva. Samal ajal paistis õues Päike (nagu ikka!) ja gekod laulsid. See on kindlasti üks põhjustest, miks ma end järgmisel hooajal taas väiksemale pinnale sättima pean - et kraamimisele, sättimisele ja organiseerimisele mitte nii palju aega kulutada. Sest lõppkokkuvõttes ei võida ju see, kellel on surres kõige organiseeritum tuba.

Ja teist põhjust olen varemgi maininud - ka koristamata on kaks magamis- ja vannituba mulle liig. Casey ja Porn kolivad nimelt teisipäeval välja ja ma jään siia mammutkorterisse jälle üksi. (Kolivad just nüüd sellepärast, et mina lähen juunis niikuinii koju, aga korter, mis neile meeldib, on saadaval just praegu, juunis ei pruugi enam olla). Lucky läheb ka.

Kahju on muidugi, aga heameel on ka. Sest nüüd saan aeg-ajalt nende koobas-tüüpi magamistuppa peituda. Meil on siin hetkel nimelt nii palav, et isegi magada ei kannata. Mu magamistoa aknad ulatuvad maast laeni ning kuum hommikupäike sirab neist sisse (ka läbi pimendavate kardinate). Casey ja Porn'i magamistuba on seevastu korteri pimedas otsas. Mõne päeva pärast tatsangi karuna pimedasse magama, aga mitte külma, vaid sooja eest peitu.

Read more...

Kiivrivargad

Ma ei liialda, kui ütlen, et pea kõik mu (rolleri)kiivrid on siin varaste ohvriks langenud. Välja arvatud see "munakoor", mida ma kandsin enne seda, kui viimane kord Eestisse lendasin. Tegemist oli Z'i tädi vana, mahajäetud, kriimulise kiivriga. See rippus mu motika lenksu küljes ka pärast kodumaalt naasemist. Nii kole ja vana oli, et keegi ei tahtnud. Ostsin uue ja ilusa, sest ma ei söendanud ka ise oma pead enam sellesse vanasse nässi pista. Pealegi tundus jubeturvaline ja äge "munakoore" asemel hoopis sellist kiivrit kanda:

Tassisin oma kiivrit igale poole nagu mingi loll*, sest minu minimotika külge ei ole seda (tavalise rolleriga võrreldes) võimalik lukustada ja ma kartsin vargaid.

Kuni eelmise laupäevani. Tais olid järjekordsed (eel)valimised (eelmised kukkusid läbi, sest hääleandjaid ei olnud piisavalt) ja nagu ikka, alkoholikeeld ja klubi(de)l uksed suletud. Seduction korraldas selleks puhuks farangidest töötajatele (pluss kaks taid - üks manageridest ning turvameeste päälik) õhtusöögi. Tänutäheks eduka kõrghooaja eest. Et mul olid ilusad riided üll ja kõrged kontsad all, otsustasin sel korral oma kiivri motika külge rippuma jätta. Koos madalate kingadega, mida ma sõites kandsin.

Õhtujook. Söögid pole veel saabunud. (See pilt on mu kolleegi tehtud, ma ise võtsin vaid tühja akuga fotoaparaadi kaasa...).

Hoolimata keelust voolas restoranis, kus me einestasime, shampust, veini ja muid jooke ojadena ning ma otsustasin ise koju mitte sõita ja võtsin takso. Oma mootorratta juurde jõudsin seega alles järgmisel päeval, pärast töö-öö lõppu. Ja LOOMULIKULT oli kiiver läinud! Kuidas siis muidu! Kingad seevastu täiesti puutumata, hoolimata faktist, et tegemist oli uhiuue paariga.

Nüüd on mul siis uus kiiver. Samasugune nagu tollel fotol seal ülal, aga punase asemel on lilla. Punased olid otsas. Ja nüüd ma jalutan jälle oma kiivriga ringi. Igal pool. Nagu mingi loll.

*See fraas on dakiblogist varastatud ja Daki naabrinaise suust pärit.

Read more...

Nuti-bluti

No emme tõi mulle ju selle va iPad Mini ära ja kui alguses ei saanud ma kuidagi vedama, siis nüüd ei saa pidama, ehket oma läpakat ei ole ma juba teab mis ajast lahti teinud ning osaliselt seetõttu pole ka blogi pidanud. Sest kuigi nutikas on nii mugav ja moodne jne ja ma kasutan teda IGA PÄEV ja IGAL POOL, on temas trükkimine endiselt "ilge pein". Sest klaviatuur on liiga väike! Ja "nühitav ekraan"* on liiga ebamugav normaalsete nuppudega klaviatuuriga võrreldes.

Aga issi juba Skype's pahandas, et blogi ma üldse ei pea ja sellepärast pühkisin oma läpakalt tolmu ning asusin klõbistama...

Tuleb-tuleb...

Keegi pühendas mulle sellise loo. Ja etteruttavalt - ei, mul ei ole ühtegi uut peigmeest. (Ega ka ühtegi vana ei ole). Keegi lihtsalt pühendas loo. Ja kui nüüd veel keegi ütleks, millsest TEISEST loost selle loo esimene käik pärit on, saaks ma rahulikult magada!

*See on mu kalli venna geniaalne sõnaleiutis.

Read more...