Banaanidest ja Mai Tai'st

Võimalik, et blogilugejad on seda alati teadnud ja ma teen end nüüd totaalselt lolliks, aga ma avastasin alles hiljuti, et Mai Tai on pärit hoopis Californiast (kuigi peetakse tihti ka Hawaii kokteiliks). Lehitsesin mõned kuud tagasi pärast töö-ööd Seduction'is üht kokteiliraamatut ning sain targemaks. Et aga mina selle kokteiliga esimest korda just Tais tutvust tegin ning see reeglina orhidee-õiega kaunistatud jook mulle ilmselt alatiseks just seda riiki meenutama jääb, siis blogi nime muutma hakka. Kes teab, ehk kolin kunagi Californiasse, on blogi kohe varnast võtta!

Mai Tai'ga on asjalood seega lahendatud.

Banaanidega on pisut keerulisemad lood. Nimelt. Minu banaanide vaimustus vaibus siis, kui mu sõbranna teatas, et leidis kord kodus banaanikokteili tehes ostetud puuviljadest vaglad. Seejärel kinnitas talle üks teine (me ühine) sõbranna, et on samuti Phuketi banaanidest vaklu leidnud. Ning kui tagatipuks mu kolmas sõbrants, kes vahepeal Phuketil tervislikku kraami pakkuvat lounge'i pidas, ka oma vaglaleiud piltlikult öeldes letti ladus, läks banaani-isu ära küll. Pannkooke ei olegi ma enam nii palju järanud, aga banaanipiimakokteilid on niivõrd maitsvad, toitvad ja jahutavad!

Tõele au andes söön siiani Phuketil aeg-ajalt banaanidest tehtavat. Igas Seven Eleven'is müüakse banaanimuffineid ning kuivatatud banaane. Nii maitsvad on! Tuleb lihtsalt loota, et vaklu banaanikraamiga sisse ei söö. "Õnne peab olema", nagu mu isa sel suvel tabavalt pea igas situatsioonis märkinud on.

Et ma eelmises postituses mainisin vanu võlgu, siis pean vajalikuks siin söögi-joogiteemalises postituses märkida, et kuigi mu kirjutatud mõlemad (siin ja siin) "mida ma Tais söön?" on siiani üsna akuraatsed, ei tasu Jeffer Steak'ist salatibaari otsida, seda seal enam ei pakuta. Nüüd on nende menüüs hoopis väga soodsad steigid, mis kahjuks üleliia hästi ei maitse. Ka Mama Restaurant ei paku enam õhtusöögi kõrvale tasuta salatit ega suppi, aga söögid on seal endiselt väga head. Ja ühe müstika olen ka vahepeal ära lahendanud. See oranž vedelik, mida mulle kunagi kohvi pähe pakuti on hoopis taide kuulus "cha jen" ehk jäätee (otsetõlkes "tee külm"), mis valmistatakse musta tee baasil, mis valatakse jääkuubikutega täidetud topsi ning kallatakse üle kondendspiima ja suhkruga. Soojana seda reeglina ei pakuta, aga ju leiti külma tee ülessoojendamine kõige sobilikumaks vasteks mu tookordse "palun üks kuum kohv"-soovi peale.