Kanom

Laen nüüd selle pika jutu vahelduseks ka kolm pilti üles:

 

Vot just niimoodi - sõbra rolleri ja jala abiga - saab kütusest tühjaks kulutatud rolleri bensiinijaamani veeratada. Variant oleks muidugi ka käekõrval lükata, aga no jalavaev jne.

Need on pissivate sipelgate kestad. Ehk siin Tais on siuksed puude peal elavad "pissivad" sipelgad, et kui näiteks mõnest alleest läbi sõita, kus neidsamu sipelgaid rohkelt elutseb, võib hetkeks tunduda, et vihma sajab. Ja need siin pildil, minu maika küljes, on tõepoolest kestad, mitte elussipelgad. Nimelt vahetavad nad samamoodi kuube nagu näiteks maod. (Mis tuletab mulle meelde, et ma olen selle nädala jooksul kaks korda madu näinud - korra kohalikus välipuhvetis ning korra sõiduteel, kus ma ta rolleriga peaaegu alla oleks ajanud. Taide arvates toob mao nägemine head (raha)õnne - mul peaks seda nüüd jaguma).

 

Ja selle pildi laen ma siia lihtsalt sellepärast, et see on nii toredalt klišee - et läksin Taisse ja tegin kohaliku lipuga pilti!

P.S. "Kanom" tähendab tai keeles magustoitu, aga mu sõbrad kasutavad seda sõna ka igasuguste snäkkide puhul (ehket jäätis ja kook on kanom, aga samuti ka näiteks sihvkad ja kartulikrõpsud). Ma pean veel kirjutama sellest tai keelest, see on ikka päris müstiline, kuidas üks ja sama sõna erinevaid asju tähendab (taide enda meelest ei ole muidugi tegemist sama sõnaga, sest hääldus on ju hoopis teistsugune) ning kuidas sõnavara kõnekeeles veelgi väiksemaks muudetakse. No näiteks ei hääldata põhimõtteliselt mingeid tähti sõnades ning selle tulemusena tähistab sõnu "kana", "kaugel" ja "lähedal" üks ja sama sõna "gai". (Tegelikult peaks "kana" olema "gai", lähedal "glai" ning kaugel "glaai". "L"-i lihtsalt ei hääldata). Õnneks on konteksti järgi enamasti aru saada, millist sõna parasjagu kasutatakse ning lisaks öeldakse "lähedal" mõnikord topeltsõnana, ehk mitte "gai" vaid "gai-gai".

Read more...

Chan ki-kiad!

"Kirjuta siis ikka blogisse ka midagi... kui juba pidama hakkasid," tuletas isa mulle ükspäev Skype'is meelde, et ma ei ole tuhat aastat siia ühtegi sissekannet teinud. Ehk teisisõnu "kui midagi teed, siis tee korralikult ja kui korralikult ei tee, siis ära tee üldse" (jällegi mu isa õpetussõnad, mida ma olen kuulnud niikaua, kuni end mäletan). Eksole - kui juba pead, siis pea korralikult. Aga just sel samal põhjusel ei ole ma siiasamma tuhat aastat ühtegi sissekannet teinud. Sest korralikult ei ole viitsinud ega tahtnud (tahaks hirmsasti öelda "ei ole aega olnud", aga see ei oleks tõsi) ning lohakalt ka ei tee. Keegi võib nüüd imestada, kuidas kahe lause ja kolme pildi üleslaadimine nii hirmus pingutus on? Aga see keegi ilmselt ei tea, mida tähendab "kui midagi teed, siis..." Selle asja nimi on OCD ehk obsessiiv-kompulsiivne häire ja ma kahtlustan, et mind see natuke vaevab. Kes on näinud sarja "Monk", saab aru, millest ma räägin. Kes ei ole, siis... No - mul peab näiteks kodus kõik millimeetripealt paikasätitud olema ja ma saan alati aru, kui keegi on mu toas midagi liigutanud või koristanud jne. Kui konkreetsem näide tuua, siis näiteks oli mul kooliajal kodus kohati väga raske õppida, sest mind võis keset mõne õpikupeatüki lugemist hakata kohhhutavalt häirima tõsiasi, et raamaturiiulis pole raamatud pikkuse järjekorras reastatud. Tõusin siis, sättisin paika, ronisin tagasi õpiku taha ning püsisin seal täpselt niikaua kuni järgmine detail häirima hakkas. Mul on tegelikult palju, palju selliseid näiteid tuua ning mõned neist võivad kõlada lausa absurdselt (no näiteks ma sätin isegi musta pesu mustapesukorvi niimoodi, et ilus oleks!), aga ma arvan, et olen juba praegusega tõestanud, et olen väheke veidrik. Ehk siis alguse juurde tagasi tulles - isegi, kui ma kirjutan kaks rida ning laen üles kolm pilti, nõuab see minult ehk suuremat pingutust, kui kelleltki teiselt. Sest kõik peab koma, kriipsu ja reavahe täpsusega ilusasti vormistatud olema. Ja kui ei ole, siis hakkab mul pea ringi käima... Sellised lood.

Mind on lohutatud, et üldjuhul see OCD aastatega leevendub ja noh, ma juba täitsa suudan murtud küünega uksest välja astuda, ilma et mind tohutult häiriks, et see üks küüs ülejäänud üheksaga identne välja ei näe. See on tegelikult ka puhtpraktiliselt mittehäirivaks kujunenud, sest kui ma juba küüsi viilima hakkan, siis kulub selle tegevusega ühele poole saamiseks terve igavik. Seesama "kui midagi teed, siis tee..." ehk et ma tihtipeale ei tee pigem üldse. Ma proovin nüüd oma blogis vähemalt selle juba paar kuud "ära tee üldse" variandi välja vahetada kasvõi poolkorralikult tegemisega. Vastasel juhul tuleb mul taluda oma täditütre roppe sõnumeid, mis ta mulle paari viimase päeva jooksul feissbukki postitanud on (mille sisu on viisakalt väljendades olnud selline, et kui mina blogi ei pea, siis tema minu tegemistest ka ei tea ning pidevalt minu kohta pärivale vanaemale tahaks ometi korraliku vastuse anda!).

P.S. Enne selle postituse vormistamist mõtlesin ma ka sellele, milline on olnud see õpetus, mille ema mulle ajusoppi istutanud on. Esimene, mis mulle meelde tuli, võiks kõlada umbes selliselt: "kui sa näed, et keegi millegi kallal rassib ning vaeva näeb, siis ära vahi lihtsalt pealt, vaid paku viisakalt abi!" (päris tsitaadina pole ema seda kunagi sõnastanud, on seda tõde lihtsalt erinevates olukordades, kus ma mühakana pealt vahtinud olen, meelde tuletanud).

P.P.S. "Chan ki-kiad" tähendab tai keeles "ma olen laisk".

Read more...