Kõik oma kossid...

... olen ma siin kaotanud vihmaveele. Kingad ja plätud, kõrged ja madalad - kõik on surnud vihmasurma. Nad lihtsalt ligunevad voolavatel tänavatel kõndimisest tükkideks.

Eile käisin kahe sõbrannaga saunatamas, sõin 4 EUR eest mõnusat Tai toitu (ja jääkohvi) ning sain õhtul kokku Ira ja Mihretiga, kelle juures ma siin viimati paar kuud peatusin.

Mõlemale trehvamisele sõitsin rollertaksoga, oma motikat polnud veel kätte saanud. Ja mõlemal korral maksis sõit rohkem (88 ja 80 THB), kui tavaliselt (kuni 60 THB) ning mõlemal korral mõtlesin, et ma ei jõua ära oodata, kuni oma valge iluduse kätte saan (pargitud Ira naabermaja ette). 

Iludus oli kahjuks viie kuu jooksul koleduseks muutunud (palju mustust ja natuke roostet) ja käivitada mul teda ei õnnestunudki! Ja koju minna ka mitte, sest paduvihm ei andnud kuidagi järele. Lõpuks jätsin motika parklasse ja hakkasin vihmaga kodu poole astuma. Ei saa öelda, et mõnus olnuks.

Sain jälle rollertakso peale ning peaaegu maja ette. "Peaaegu" sellepärast, et taksojuht ei suvatsenud mäkke sõita (mis oli ilmselt lõppkokkuvõttes hea lahendus, mõelda, kui ta roller tõusule ja libedusele vastu ei oleks pidanud!). Küsisin hinda.

"150 THB."

"Ahah!" Teadsin, et saan totaalselt tüssata.

Taksojuht teadis seda ka.

Samas teadsin, et takso oli vihmaga parim ja kiireim variant, ma oleks sinna vihmamärjale tänavale sumpama jäänudki. Ja järjekordsest kingapaarist ilma jäänud!

Taksojuht teadis sedagi, vähemalt seda osa, mis kingi ei puuduta. Ja sellest ka selline hind.

Mu motikas passib endiselt parklas, sest ka täna sajab:

Read more...

24.10 - 25.10 TLL-HEL-AMS-KUL-HKT

Olengi kohal!

Kartsin, et ei jõua pooleteist tunniga Helsingis ühe lennu pealt teise peale (erinevad bronnifirmad, pikka check in'i teha ei saanud) ja kartsin, et ei saa oma Tai viisat kasutada, sest tegin uue passi, viisa on vanas (ja kehtetus).

Aga...

Helsingis läks kõik ilusasti, hoolimata sellest, et ma ei leidnud esimese hooga pagasikogumise kohta üles! Buss viis lennuki pealt otse transiittsooni ukse ette ja sealt edasi pidi ise nii tark olema, et teada, et pagasit tuleb otsida erinevate EXIT-märkide alt. Lõpuks leidsin üles, suundusin check in'i leti juurde, andsin pagasi, sain piletid ja range Soome mees pärima:

"Üheotsa pilet?"

Mina: "Jah!"

"?" (Vaatab väga rangelt ja küsivalt otsa).

"No... mul on olemas viisa ja tööluba..."

"Näita ette!"

Näitasin. Soome onu leebus. Ime, et ta aru sai sellest viisast! See on lihtsalt mõned üksteise all asetsevad arusaamatud templid, kus küll õnneks arusaadavaim osa ütleb "27.01.2014".

Amsterdami lennujaamas olid ka onud. Passikontrollis. Üks pooleldi magas, kui ma talle oma passi ulatasin. 

"Kuala Lumpur, on see su viimane peatus?"

"Ei, Phuket on."

"Ahah, Taimaa! Puhkus?"

"Ei, ma jään sinna pikemaks, siin on liiga külm!"

Onud naersid ja teatasid arusaavalt, et selles on mul VÄGAGI õigus.

Taisse jõudes vaatas viisaonu mulle korraks otsa, uuris üht ja teist passi, templeid, viisasid. Lõi saabumistemplid ja -kaardi mu uude passi ja... olengi kohal!

Elan koos Nariki ja Miyabiga, kes on väga viisakad ja väga omaette kogu aeg. Mul on eraldi magamistuba, eradi vannituba ning omaette pääs rõdule-õue.

Ilm on pilves, aga mõnusalt soe ja niiske!

Täna jõin oma hommikuse (pigem küll lõunase, magasin... 14 tundi!) jääkohvi (koos piparkookidega, aitäh Kerstin!), käisin ujumas, tegin pediküüri ja nüüd sätin end massaaži.

Ei saa öelda, et kehv oleks.

Selline oli tänalõunane ilm.

P.S. Jaapani keeles "meeldima" on "suki" ja see Jaapani kiirsupp, mida mulle eile pakuti, kannab nimetust "kitsune udon soba".

P.P.S. Ma ei olegi täna veel riisi söönud! (Ega veini joonud ;) ).

Read more...

Siilijutud

Pean vajalikuks veel ühest vanast asjast rääkida.

Kui emme viimati Tais külas käis, oli ta shokeeritud, et Dolly plastik-karbis pesitsema pidi. Ma olen põhjustest ka varem kirjutanud, aga teen selle nüüd puust ja punaseks. Selline oli nimelt Dolly üks esimesi elamisi (mul on nüüd ju Youtube'i kanal!):

Ma tõesti ei arvanud, et see talle liiga väike ja piinav oli. Elamises leidus "magamistuba" (pehmest käekotist tehtud, üleval vasakus nurgas), söök-jook oli alati kättesaadav (need pruunid krõbinad, mis mööda elamist laiali on) ning ringijooksmise variandid olid ka. Aga ta ronis sealt ALATI välja, isegi, kui seinad videos nähtavast poole kõrgemaks ehitatud sai. Lõpuks, kui ta külmkapi avausse kolis, näitas ta ju, et eelistab elamiseks veelgi väiksemat pinda. Aga peaasi, et see oleks tema enda otsustada! Ma loodan, et Dolly leidis endale džunglis sobiva uru. Ja kui ei leidnud, siis... sai ta vähemalt tunda vabadust, ma usun küll, et ta nautis seda.

Pole paremat pilti iseloomustamaks siilide vabadusihalust!

Read more...

Banaanidest ja Mai Tai'st

Võimalik, et blogilugejad on seda alati teadnud ja ma teen end nüüd totaalselt lolliks, aga ma avastasin alles hiljuti, et Mai Tai on pärit hoopis Californiast (kuigi peetakse tihti ka Hawaii kokteiliks). Lehitsesin mõned kuud tagasi pärast töö-ööd Seduction'is üht kokteiliraamatut ning sain targemaks. Et aga mina selle kokteiliga esimest korda just Tais tutvust tegin ning see reeglina orhidee-õiega kaunistatud jook mulle ilmselt alatiseks just seda riiki meenutama jääb, siis blogi nime muutma hakka. Kes teab, ehk kolin kunagi Californiasse, on blogi kohe varnast võtta!

Mai Tai'ga on asjalood seega lahendatud.

Banaanidega on pisut keerulisemad lood. Nimelt. Minu banaanide vaimustus vaibus siis, kui mu sõbranna teatas, et leidis kord kodus banaanikokteili tehes ostetud puuviljadest vaglad. Seejärel kinnitas talle üks teine (me ühine) sõbranna, et on samuti Phuketi banaanidest vaklu leidnud. Ning kui tagatipuks mu kolmas sõbrants, kes vahepeal Phuketil tervislikku kraami pakkuvat lounge'i pidas, ka oma vaglaleiud piltlikult öeldes letti ladus, läks banaani-isu ära küll. Pannkooke ei olegi ma enam nii palju järanud, aga banaanipiimakokteilid on niivõrd maitsvad, toitvad ja jahutavad!

Tõele au andes söön siiani Phuketil aeg-ajalt banaanidest tehtavat. Igas Seven Eleven'is müüakse banaanimuffineid ning kuivatatud banaane. Nii maitsvad on! Tuleb lihtsalt loota, et vaklu banaanikraamiga sisse ei söö. "Õnne peab olema", nagu mu isa sel suvel tabavalt pea igas situatsioonis märkinud on.

Et ma eelmises postituses mainisin vanu võlgu, siis pean vajalikuks siin söögi-joogiteemalises postituses märkida, et kuigi mu kirjutatud mõlemad (siin ja siin) "mida ma Tais söön?" on siiani üsna akuraatsed, ei tasu Jeffer Steak'ist salatibaari otsida, seda seal enam ei pakuta. Nüüd on nende menüüs hoopis väga soodsad steigid, mis kahjuks üleliia hästi ei maitse. Ka Mama Restaurant ei paku enam õhtusöögi kõrvale tasuta salatit ega suppi, aga söögid on seal endiselt väga head. Ja ühe müstika olen ka vahepeal ära lahendanud. See oranž vedelik, mida mulle kunagi kohvi pähe pakuti on hoopis taide kuulus "cha jen" ehk jäätee (otsetõlkes "tee külm"), mis valmistatakse musta tee baasil, mis valatakse jääkuubikutega täidetud topsi ning kallatakse üle kondendspiima ja suhkruga. Soojana seda reeglina ei pakuta, aga ju leiti külma tee ülessoojendamine kõige sobilikumaks vasteks mu tookordse "palun üks kuum kohv"-soovi peale.

Read more...

Suurpuhastus

"Sa oled ikka täiesti klassikaline ülesaaja!" teatas Inga mulle, kui ma talle oma hulle plaane tutvustasin. Et tahan langevarju tandemhüpet teha ning oma vasaku külje täis tätoveerida, näiteks.

Heh, teeks need plaanid teoks ka!

Ühe tegin. Kustutasin ära oma Facebook'i konto. 9. august oli see päev, kui end näoraamatust välja kirjutasin. Kauaks mul seda lõbu aga ilmselt ei ole, sest näen juba vähem, kui kuu möödudes, kuivõrd keeruline on ikka teatud inimestega ilma Facebook'ita ühenduda. Võiks öelda, et võimatu.

Olen endale Phuketile juba pikemalt uut elamist otsinud ja kuigi üks korter jääb mulle ikka ja jälle silma, ei saa ma sinna kolida enne, kui selle üle vaatan. Sest esiteks ei saa ma aru, miks see korter nii pikalt üürikuulutustes ripub (mis sellel viga on, et keegi ei taha?) ning teiseks asub see esimesel korrusel ning ma pean teadma, millised potentsiaalsed ohud mind seal varitsevad - kui ümberringi juhtub džungel olema, siis sealt on väga lihtne korterisse sisse tungida.

See kõik tähendab aga seda, et mul on vaja kusagil peatuda enne, kui uue eluaseme leidnud olen. Ja selleks oli mul vaja ühenduda ühe jaapani sõbraga, et paluda temalt ajutist katusealust. Tema e-maili mul ei ole ja ta kaotab pidevalt oma telefone, niiet ma ei tea iial, milline number parasjagu kasutuses on! Kasutasin sõbraga rääkimiseks ema Facebook'i. Jutud said räägitud kiirelt ja selgelt ning nüüd on mul olemas koht, kuhu Phuketile maandudes end esialgu sisse seada!

Koristustöid olen ka mujal Internetis läbi viinud, kustutasin tüütu Google+ konto, tegin endale Youtube'i kanali, et lõpuks Phuketil videosid üles laadida ning siin blogis läksin ka nii hoogu, et selle asemel, et teatud postitused lukku panna, kustutasin ma need hoopis ära. (Midagi läks nässu parooli alla lukustamisega). Lisaks olen mõned fotod siit ära kaotanud. Täiesti teadlikult ja vabatahtlikult. Ei olegi enam valus siin blogis käia, inspiratsioon tärkab. Lugesin vanu postitusi ning leidsin vanu õiendamata võlgu. On aeg. =)

Read more...

Head isu, pikk inimene!

Eestis on kõik nii pikad ja viisakad. Ma räägin nabade ja kaeladega, silmadeni lihtsalt ei küündi. Ja kõik soovivad head isu. Nii tore. (Tais ei soovi keegi, küll aga küsivad nad ALATI "arroi mai?" ehk "kas on maitsev?", see on neil "head isu!" asemel).

Nahk juba kuivab ja juuksed lendlevad, aga mõnusalt vaikne ja rahulik on kodus olla. Kurb on ka. Ei ole veel hea hakanud, elukas andis liiga kõva sabalöögi, kui ta sealt nurgast välja ronis.

Read more...

Aeg sai otsa

Enne, kui ma eelmisel suvel Eestisse maandusin, kummitas mind üksiminemise paranoia. Nägin korduvalt unes, et olen Eestis ja Z jäi maha. Need olid painavad unenäod, kus ma mõistnud, kuidas ma ühtäkki koju sattusin ja kuhu Z jäi. Helistada ei saanud ega ka muud moodi ühenduda, sest kõik oli kuidagi... kivis. Et ma ei olnud võimeline numbri valimiseks toru tõstma, näiteks. Ärkasin, olin veel Tais ja Z oli ka ja kõik oli hea. Põhjendasin oma unenägusid kojusõidu pideva edasilükkamisega, et sellest tekkiski ängistus, et kuidagi (kahekesi) mindud ei saa. Aga sai. Ja kõik oli hea.

Ja nüüd painas mind jälle. Ma tahtsin miskipärast hirmus kiiresti Z'i emale tagasi maksta raha, mis me sõiduks laenasime. Kuklas painamas, et aeg saab otsa. Ma ostsin kohati hüsteeriliselt korterisse mingit nänni, kartes, et aeg saab otsa. Printisin köögiseinale pildid meist, alateadlikult endale ja talle tõestades, et kõik on veel hea. Ja meie ühiste perepiltide jaoks ootasid raamid laual, et isa vanavanematest ühe pildi saadaks, mis kollektsiooni ilusasti täiustanud oleks. Et kõnealune pilt vajab digitaliseerimist, kartsin ma jälle, et aeg saab otsa ja küsisin vennalt, kas tal on mingeid alternatiive.

Põhjendasin raha kiiret tagastamist sellega, et uus kojusõit on ees ootamas ja tahan enne vanadest võlgadest vabaks. Korterinänni ja fotosid sellega, et uuel hooajal kolime uude korterisse ja tahaks vana enne ilusas kuues ka nautida. Kõigele oli loogiline põhjendus, just nagu siis, kui fantoomrott end me korteris peitis. Et ei mingit rotti, ise lükkame asju ümber jne. Rott oli. Nagu ka nüüd oli üks hoopis suurem elukas end meie elus peitmas.

Ma mõtlesin kirjutada postitust teemal "Välismaa mees", sellest, kuidas ma ei ole ise end iial pidanud stereotüüpseks blondiks, kes Egiptusest või Türgist tõmmut meest ihaldaks. Kaugel sellest, mulle ei ole lõunamaa mehed kunagi maitse järgi olnud. Ja Z'i ei vaadanud ma, kui välismaa meest, vaid kui inimest, lihtsalt. Reaalsusenihked külastasid mõnikord küll. Istusin näiteks Z'i ja ta kohalike sõpradega ühise laua taga ning sain KÕIGEST, millest nad rääkisid, aru! Leidsin end mõtteis hüüdvat: "Ma mõistan tai keelt!?" ja "Z on tai!?", aga need olid tõesti vaid episoodid. Pealkirja all "Välismaa mees" tahtsin veel kirjutada, et Z on mu esimene ja viimane tai. Sest taid on alatult ebatruud. Ja ma nägin seda iga päev. Rumalalt arvates, et Z on teistsugune. Selgus, et ei ole. 

Elukas puges lõpuks nurgast välja ja enam ei pea ma muretsema, et aeg saab otsa ega ka ühelegi ängistusele loogilist põhjendust otsima. See aeg ongi otsas ja ma saingi sellest kildudega korterist välja kolitud. Müra palju vähem! 

Nii korteris, kui peas.

Ja varsti on jälle hea. Kindlasti.

Read more...