Kõik oma kossid...

... olen ma siin kaotanud vihmaveele. Kingad ja plätud, kõrged ja madalad - kõik on surnud vihmasurma. Nad lihtsalt ligunevad voolavatel tänavatel kõndimisest tükkideks.

Eile käisin kahe sõbrannaga saunatamas, sõin 4 EUR eest mõnusat Tai toitu (ja jääkohvi) ning sain õhtul kokku Ira ja Mihretiga, kelle juures ma siin viimati paar kuud peatusin.

Mõlemale trehvamisele sõitsin rollertaksoga, oma motikat polnud veel kätte saanud. Ja mõlemal korral maksis sõit rohkem (88 ja 80 THB), kui tavaliselt (kuni 60 THB) ning mõlemal korral mõtlesin, et ma ei jõua ära oodata, kuni oma valge iluduse kätte saan (pargitud Ira naabermaja ette). 

Iludus oli kahjuks viie kuu jooksul koleduseks muutunud (palju mustust ja natuke roostet) ja käivitada mul teda ei õnnestunudki! Ja koju minna ka mitte, sest paduvihm ei andnud kuidagi järele. Lõpuks jätsin motika parklasse ja hakkasin vihmaga kodu poole astuma. Ei saa öelda, et mõnus olnuks.

Sain jälle rollertakso peale ning peaaegu maja ette. "Peaaegu" sellepärast, et taksojuht ei suvatsenud mäkke sõita (mis oli ilmselt lõppkokkuvõttes hea lahendus, mõelda, kui ta roller tõusule ja libedusele vastu ei oleks pidanud!). Küsisin hinda.

"150 THB."

"Ahah!" Teadsin, et saan totaalselt tüssata.

Taksojuht teadis seda ka.

Samas teadsin, et takso oli vihmaga parim ja kiireim variant, ma oleks sinna vihmamärjale tänavale sumpama jäänudki. Ja järjekordsest kingapaarist ilma jäänud!

Taksojuht teadis sedagi, vähemalt seda osa, mis kingi ei puuduta. Ja sellest ka selline hind.

Mu motikas passib endiselt parklas, sest ka täna sajab: