123

1. Nutt ja hala

Istusin köögilaua taga ja silmitsesin kergelt närbuvaid roose, mis laual vesipiibu vaasis ilutsesid. Sass oli need mõned päevad varem kinkinud. Väljas oli talvine, laual Sassi tehtud hommikusöök. Sõin ja mõtlesin, et mis mul ometi viga on! Siin on ju hea, kuhu mul ometi vaja minna!? 

Tund-poolteist tagasi olin ärganud kerge paanikaga. Kui muidu tekitas mõte Phuketile tagasi lendamisest peamiselt vaid elevust, siis lennupäeval tabas mind hirm ja segadus.

"Rahune maha, mõtle, kui see oleks üks täiesti tavaline päev ja sa peaksid lennujaama minemise asemel hoopis tööle sumpama!", ütlesin ma iseendale. Ja mõistsin sel samal hetkel, et jah - ma saan väga hästi aru, miks ma lähen.

Telefon helises - teisel pool toru oli vanaema, kes reipal häälel teatas, et kui lennuk õhku tõuseb, siis vaadaku ma aknast välja. Vaadaku ma tagasi ja lehvitagu. "Ja mina lehvitan sulle siit vastu!". Mul vajusid pisarad kurku. Ennast kogudes teatasin, et muidugi lehvitan...

Sassiga oli meil vaat et kokkulepe, et nutma kumbki ei hakka, sest ma tulen äkki juba väga varsti tagasi ja ei ole mõtet. Lennujaama tulid ka isa, Alari ja Sirelin ning see lisas asjale nagu mingit kurba pidulikkust või nii.

Kui lennuk lõpuks õhku tõusis ja ma aknast tagasi vaadates kodumaa poole lehvitasin, vajusid needsamad pisarad kurgust silmadesse ja silmist põsile. Neid hetki, mil ma pisaraid tagasi hoida ei suutnud, juhtus selle teekonna jooksul veelgi (lende oli kolm: Tallinn-Kiiev-Bangkok-Phuket).

2. Lepase reega, peaaegu

Kiievi lend läks kiirelt, lennujaamas sai Bangkoki piletid sujuvalt kätte, kohvikus pakuti häid roogasid, tasuta WiFi töötas viperusteta ja nutiseadmete jaoks jagus ka laadimispunkte.

Bangkoki jõudes kartsin pisut, et mulle ei anta turistiviisat (on ju mu passis neid nn tööviisasid omajagu) ja igaks juhuks olin kaasa võtnud tagasilendude broneeringu. Ametnik uuris mu passi, sirvis kehtetuid viisasid ja küsis siis: "Aga praegu sul ju ei ole viisat?" "Ei ole tõesti," teatasin viisakalt tai keeles. Mees naeratas, võttis templi ja lõi passi 30 päeva, tere tulemast!

Pidin Bangkokis lennujaama vahetama, ja kuigi ma teadsin, et kahe jaama vahel käib tasuta buss, ei olnud ma seda teenust kunagi varem kasutanud. Imekombel sujus kõik kui lepase reega - infopunktist sain teada, millisest uksest väljuda, buss oligi parasjagu ees ja ainus, mis ma tegema pidin, oli Bangkokist väljuva lennupileti ettenäitamine ja bussi istumine.

Phuketi lennujaama jõudes ei saanud ma kuidagi oma Tai telefoninumbrit tööle, tasuta WiFit ei olnud seal samuti. Lõpuks andsin Eesti numbrit kasutades sõpradele teada, et olen nende poole teel ja läksin taksot jahtima. Väljas sadas paduvihma. Sumpasime taksojuhiga auto poole ja peakohal kõlkuvast vihmavarjust hoolimata saime me päris korralikult märjaks. Sättisin end takso tagaistmele ja asusin usinalt oma asju kuivatama - seljakotti, käekotti, jalanõusid jne. Vihmasadu oli nii tihe, et ma ei saa siiani aru, kuidas juht üldse sõita mõistis, nähtavus oli olematu. Õnneks muutus sadu kilomeeter-kilomeetrilt järjest hõredamaks. Keerasin jalad tagumiku alla ja vaatasin aknast välja. Jah, kõik on endiselt nii, nagu peab. Nagu ma poleks ära olnudki.

3. Kräpid uudised

Kristiine ja Jensi juurde jõudes tabas jällegi mõnusalt kodune tunne, nad pakkusid veini, viinamarju ja juustu, rääkisime juttu. Mõnusalt eesti keeles. Kui poleks olnud nii palav, võinuks vabalt ette kujutada, et olemegi Eestis.

Samas selgusid mõned kräpid uudised. Näiteks, et oma telefoninumbri oleks ma pidanud teeninduses passiga juba enne septembrit ära registreerima ja just sellepärast mu SIM lennujaamas tööle ei läinudki. Varem oli lihtne - tulin Taisse, vahetasin kaardi telefonis ära ja kõik toimis! Nüüd siis ilmselgelt mitte... Mõtlesin, et päris jama, kui numbrit vahetama pean, olen ju sama kasutanud 2009. aastast peale.

Siis valgustati mind sellest, kuidas kindlasti peab nüüd mootoriga kaherattalise seljas rahvusvahelist või Tai juhiluba omama ja et B-kategooriast ei piisa. Ja et kui varem sai Tai load kätte päevaga, siis nüüd on ainuüksi järjekord eksamile kolme kuu pikkune!

Lisaks selgus, et viisanõudeid on tunduvalt karmistatud ja palju muudki.

Nagu ma aru sain, peitub kõigi nende muutuste taga toosama sõjaväeline võim, millest ma kunagi varem ka pisut kirjutasin.

Oeh! See esimene emotsioon, et kõik on ikka vanaviisi, oli kui peoga pühitud.

P.S. Järgmisel päeval sain endale teenindusest passi alusel küll uue SIM-kaardi, aga vana number jäi endiselt alles ja isegi kõik kontaktid kopeeriti ümber! Politseiga pole siiamaani tulnud tegemist teha (ptüi-ptüi- ptüi!) ja küll selle viisaga ka saab.

Read more...

Lumi ja rõõm ja kurbus

Jalutasin hetk tagasi õues ja kuulasin taldade all lume krudisemist. Imeline! See oli nii imeline, et ajas peaaegu nutma. Kui ammu ei ole ma seda kuulnud ja kui kaua olen ma lund igatsenud! Täna lõpuks ometi sadas ja päris korralikult. Terve päev oli nii ilus, valge, vaikne ja rahulik.

Kui nüüd veel mägedesse saaks! Ja keelt posti külge kleepida! Ja lumememme ehitada! Ja lumeingleid teha! Ja virmalisi näha! Ja kamina ees teki sees teed juua!

Siis võib rahuliku südamega öelda, et talvemissioon on täidetud. Ja ei ole tükiks ajaks enam seda külma ja pimedat vaja, aitab küll, aitäh!

Täna näitasin Sassile "Tujurikkuja" viimase saate lõpulaulu. Minu arvates nii irooniline ja tabav, Sassi meelest aga... "See ei ole kahjuks naljakas. Sest just sellised te eestlased oletegi," teatas ta, lisades, et see ei mõjunud kuidagigi eneseirooniana, pigem oli seda kurb vaadata.

Kurb. Tõesti kurb. 

Read more...

2015/2558 kokkuvõte

1. Mida tegid aastal 2015, mida sa varem polnud teinud?

"Etendasin pulmas õhtujuhi rolli," tahtsin kirjutada ja siis meenus, et see oli ju üle-eelmisel aastal! Aga aastal 2015... valasin tina (ei ole kusjuures kindel, et varem poleks valanud, aga ei meenu), elasin/elan Tallinnas sellises piirkonnas, millega varem polnud erilist kokkupuudet olnud, jalutasin tundmatutes kohtades ja sõin uutes restoranides.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Lugesin möödunud aasta lubadust ja tuleb kahetsusega tunnistada, et ei olegi seda pidanud, saatsin vanavanematele vaid paar kaarti vist lõpuks.

Annan uue lubaduse - järgin oma südame häält. Ja magan. Korralikult ja normaalsetel aegadel. (Haha! Seda viimast ei võta tõsiselt ise ka).

3. Mida sa sooviksid omada aastal 2016, mis puudus aastal 2015?

Meelekindlust. (Rohkem) rõõmu.

4. Mis riike külastasid?

Ameerikat (New York), Saksamaad, Tais Bangkoki, Lanta ja Phi Phi saari.

5. Mis on aasta suurim kordaminek?

...

6. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Valed otsused.

7. Möödunud aasta parim ost.

E-raamatud. Mütsid-sallid-kindad, saapad ja joped.

8. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Mu sõbrad on tublid ja mu pere on vapper.

9. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Iseenda ikka aeg-ajalt, hehe.

10. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Korralikult maganud, rõõmustanud, silmi avanud, et märgata pisiasju.

11. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Muretsenud, närvitsenud, öösiti üleval istunud, veini joonud, laiselnud.

12. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sel aastal oli meeleolukas 50ndate-stiilis pidu, Ameerika rockabilly. Mulle on see teema üks südamelähedasemaid, oleks mul lõputult aega, riietuks ja sätiks ma end iga päev nagu siis. Südamest hea meel, et nii paljud sõbrad koos olid ja et kõik nägid välja nagu oleks nad täpselt tollest ajastust välja astunud. Millest mul aga ääretult kahju on, on see, et ettevalmistuste osas jäi kõik jälle nii-nii viimasele minutile, kogu võhm läks ebaolulisele ära (näiteks stiilikaartide koostamine kutsete jaoks) ja olulisele jäi liiga, liiga vähe aega (söögi valmistamine, peokoha valmispanek jne). Ajaplaneerimine endiselt ikka kehvapoolne mul ja palju asju, mis plaanitud, jäi tegemata. Aga nagu mu kallis sõbranna Ülle oma suvel toimunud pulmade eel teatas: "Hea on see, et lõpuks tean vaid mina, mis tegemata jäi ja mis võinuks veel olla, külalised ju seda ei tea."

13. Keda igatsesid?

Sassi igatsesin, kui teda Phuketil ei olnud. Ja Phuketit olen igatsenud viimased nädalad nii, et valus on.

14. Kes oli parim uus tutvus?

Võisin vabalt midagi sellist ka eelmisel aastal vastata, aga ma usun, et kõik inimesed satuvad me ellu põhjusega.

15. Üks elu õppetund, mida 2015 sulle õpetas.

Kuula oma südame häält, jää endale kindlaks, usu endasse.

Vt. ka: 2014/2557 kokkuvõte

Read more...

Ikka siin

Mulle meeldib Tais kuulata Eesti muusikat, see on tükike kodust. Ja see on minu kodumaa salakeeles, minu väike maailm. Selgub, et Eestis meeldib mulle kuulata Tai muusikat, see on tükike minu teisest kodust. 

Ripun endiselt kahe maailma vahel, füüsiliselt kodumaal, mõtteis Phuketi tänavail kõlkumas. Ühest küljest on see kurb, tahaks alati olla 100% kohal seal, kus ma olen. Teisest küljest on selles riukalikku rahulolu. Ma küll märkan pimedust, vihmaseid tänavaid, halli. Aga mind ei häiri. Sest ma tean, et need soojad ja mõnusalt niisked tänavad on lennupileti kaugusel. Ei, ma ei lenda kuhugi. Vähemalt täna mitte. Aga mulle meeldib mõelda, et kui ma tahan, siis ma saan.

Read more...

Paremal õlal ja vasakul õlal

Ja olengi taas kodumaal.

Sel korral on kõik teistmoodi, sest ehk ei lendagi ma suve lõpus Phuketile tagasi.

Osa minust on elevil, ma olen uuteks väljakutseteks valmis. Teine osa aga protesteerib ja teeb seda valjuhäälselt. 

"Külm on ja kuiv on ja praegu on ju ometi suvi!", karjub pessimist vasakul õlal.

"Aga õhk on värske, päevad on pikad ning higistama ei aja! Magada ja tube koristada saab isegi õhukonditsioneerita!", ajab optimist paremal õlal oma rida.

"Jah, aga...," alustab pessimist, "aga siin on kuidagi nii aeglane ja vaikne. Ja hall."

"Aga kraanist tuleb joogivett!", teatab optimist, "ja vein on odav ning kodujuustu valik on lõputu!"

"No vein võib ju praegu odav olla, aga ma juba uudistes nägin, et aktsiisitõus viib sellegi hinna varsti lakke! Pealegi, igal pool on nii palju joodikuid ja aeg-ajalt ei kannata trammis sõitagi, kord pidi oksehais ära lämmatama!"

"Aga vähemalt on siin ühistransport! Ei mingit vihmaga motikaga sõitmist, ei mingeid hirmkalleid taksosid! Just! Taksod on ju siin odavad!"

Pessimist pobiseb veel midagi sellest, et kõige külmem ja pimedam aeg on alles ees ja see on ju tõsimeeli kõhedust tekitav, mispeale optimist ülistab sooja teed, küünlaid, villaseid sokke, tekke, patju ja vaipu. Pessimist märkab sedagi, et vannitubades puuduvad väikesed duššid, millega juba ära harjutud ja mis on nii multifunktsionaalselt praktilised, optimist uurib samal ajal vannitoas oravapiltidega vetsupaberit ja ei suuda ära imestada, millises mustrivalikus siin tualettpaberit pakutakse! 

"Miks meil küll endiselt rullnokad eksisteerviad ning miks armastavad eesti naised ikka veel riietuda nagu venelannad?", ei saa vasaku õla elanik aru. Parema oma märgib samas, et noored näevad ju järjest lahedamad välja ning neidudel on kihvt, boheemlaslik stiilitunnetus ja noormehed ei häbene enam juukseid sättida ega dändilikke riideid selga ajada.

Hiljuti lõhuksin pediküüri tehes ühe varba ära ja muidugi tekkis sinna põletik. Sassil oli Phuketil kaasas imepulber, mis põletike vastu imehästi aitas. Läksime apteeki, küsisime pulbri kohta. Selgus, et seda müüakse vaid retseptiga, sest see sisaldab antibiootikumi! Ma tunnistan, et kuigi digiretseptid on elu pisut lihtsamaks muutnud, ei saa ma siiani aru, miks on iga asja jaoks retsepti vaja! (Tais ei ole). Seda enam, et perearst ei võta toru sugugi mitte igal ajal, nädalavahetustel üldse mitte, oota siis esmaspäevani oma pulbrit!

Teisipäeval helistasin aga kosmeetikule, et oma kulmud korda teha. Tegemist on mu lemmiksalongiga, õigupoolest pole ma teistes väga käinudki. Aega pakuti järgmisesse nädalasse, esmaspäevaks! Oeh, kuidas ma igatsen oma Phuketi "kulmuonu", kelle väike salong oli just Seduction'i kõrval ja kust sai vajadusel enne tööd kiiresti läbi lipata. Ei mingit ooteaega ja teenus maksis vaid 50 bahti.

Lihtsa eluga on lihtne harjuda ja keeruline on end sellest taas välja tirida. Hetkel igaljuhul pessimist võidab.

Vähemalt paistab väljas täna Päike...

Read more...

Armsad hetked (ehk positiivselt Songkranist)

Vinguviiulit ma juba mängisin, aga tegelikult jäi seekordsest Songkranist meelde ka paar armsat vahejuhtumit.

Esiteks üks (tai?) tüdruk, kes kõrvalisel tänaval mulle poolettevaatlikult veepüssiga lähenes ning tuld andes "Sorrryy!" kiljus. Ja siis üks tai noormees, kes samuti vabandas, kui ta mu põskedele traditsiooni kohaselt puudrit määris. Teatas veel: "Sorry, miss!" ja mitte: "Sorry madam!", nagu siin tihti kombeks. Ma tean, et taid peavad seda ülimaks viisakuseks, aga mulle see madaamitamine väga ei istu. Ei ole veel selles eas, heh.

Teiseks päris teenindaja FamilyMart'is Sassilt, kas on ikka ok, kui ta märja raha tagasi annab. Oli küll ok, teenindajate käest ei küsi ilmselt keegi, kas on ok, kui veesõdalased läbimärgade riietega poodi voorivad ja veest nõretavate rahatähtedega maksavad.

Ja kolmandaks üks pisike poiss rohelises maikas, Bangla tänaval. Seisis suure veetünni ees, mis oli temaga pea ühepikkune, ning paiskas endale vett näkku. Ümberringi oli suur kaos ja pidu, aga poisike ei lasknud oma näopesu protseduuri sellest häirida. Ilmselt ta arvaski, et tegemist on ühe suure ühispesupäevaga ja võib-olla ei olegi see väga vale. Ma arvan, et ehk oli veepritsimise algupärane eesmärk lisaks õnnistamisele ka just puhastamine (puhtalt uude aastasse).

Sass pritsis poisiklutti veepüstolist, mispeale kõrvalseisev ema õpetas, kuidas vastu pritsida. Poiss vaatas Sassi, lehvitas talle, naeratas häbelikult ja lehvitas veel ning suundus siis häirimatult oma näopesu juurde tagasi.

Miks mulle need hetked eriliselt meelde jäid? Aga sellepärast, et Songkrani iseloomustab pahatihti rumal ja agressiivne käitumine (pangega külmetavale lõdisejale jäist vett kaela, möödasõitvale rollerijuhile jääkuubikuga vastu kiivrit ja kohvritega hotelli või tööriietes tööle suundujatele märjad lärakad kraevahele, kuigi viimased ilmselgelt üritusest osa ei võta!) ning ma olen varemgi maininud, et terve mõistus ja mõningad reeglid ei teeks üritusele paha. Ma ei arva sugugi, et kõik peaksid muudkui ette-taha vabandama, aga nii südantsoojendav on kohata lihtsat inimlikkust.

Sawadee pee mai!

2555

2558

Minu armastus Doraemoni veepüstolite vastu on püsinud muutumatuna, küll aga on muutunud robotkassi ilme: palju rõõmsamaks, nagu näha!

Read more...

Songkran 2558

Õnneliku juhuse läbi ei pidanud ma sel aastal Songkrani ajal tööl olema. Mõtlesin hetkeks, et põgenen. Kuhugi, kus on vaikne ja rahulik, näiteks Khao Sok'i rahvusparki. Et loen raamatuid ja naudin seda, et kogu aastavahetuse hullus jääb minust kilomeetrite kaugusele.

Sassile oli see aga esimene Songkran ja ma arvasin, et ta tahab sellest osa võtta (tahtiski, väites veel, et Venemaal tähistatakse 7. juulil midagi sarnast). Sass sai vabaks vaid esmaspäeva ja seega ei tekkinudki sellist varianti, et saanuks kahekesi kuhugi kaugele ära sõita. Sõitsime hoopis hullusele lähemale ja broneerisime kaheks ööks hotelli Patongi. Et Sass saaks pühapäeval (esimesel veesõja päeval) tööle jalutada ja ei peaks rolleriga libedail tänavail seiklema. Ning et me saaks koos esmaspäeval tiiru Banglale ja tagasi jalutada. Kathu'l oleks me põhimõtteliselt lõksus olnud, sest Patongi viiv mägine tee oli kindlasti veega pritsijaid täis ja taksojuhid kasseerisid neil päevil ringiliikujailt kindlasti hiigelsummasid.

Laupäeva ööl vastu pühapäeva sõitsime töölt koju, sõime kõhud putru täis, pakkisime asjad ning suundusime Patongi, et varahommikune check in teha. Ostsime püstolid, söögid ja joogid ning sellega olid vajalikud ettevalmistused tehtud. Oli aega puhata teadmises, et mina ei pea esimesel päeval oma nina märja hulluse sisse pistma ja et Sass saab tööle lihtsalt kõndida, Songkraniks vajalik varustus üll. Pärast Sassi töö-öö lõppu sõime, jõime ja vahtisime telesarja, nagu ikka, ning saime magama varahommikul.

Esmaspäeval avasime silmad alles kella 14-st. Kuivade ja soojade linade vahel väljast kostuvaid veesõdijate kilkeid ja karjeid kuuldes mõtlesin, et üldse ei taha õue minna, üldse ei taha märjaks saada! Kardinate vahelt võis aimata, et ilm on pisut pilves. Magasime veel tunnikese ning kui me lõpuks üles ja valmis saime, oli ilm väga pilves. Hakkas sadama, laia ja tuulist paduvihma. Võeh! Passisime toas, päev tiksus õhtusse. Kahetsesin, et me end varem üles ei peksnud, aga eelmisel ööl tundus kuidagi, et aega on palju ja aega on kõigeks.

Lõpuks vihmasadu vaibus ning õnneks ei olnudki väljas veel pime! Haarasime püstolid ja suundusime oma jalutuskäigule. "Mis sa arvad, kui mitu minutit läheb, enne kui ma enesevalitsuse kaotan?", küsisin Sassilt. Ta ei osanud midagi kosta. Kaotasin siis, kui Banglal esimese jääkülma läraka kõrva sain. Ja korra ka siis, kui järjest kõikidest püstolitest ja kopsikutest ainult külma vett tuli. Õnneks piirdus enesest väljumine vaid omaette kirumisega, kuidas ma kõrva pritsijaid ja külma vett vihkan. Väljas oli vahepeal pimenenud ning jahe oli. Jalutasime tagasi hotelli.

Mul on kahju, et me varem õue ei läinud, aga mind lohutab pisut, et enamus päevast oli pilves ja mitte ideaalne, päikeseline Songkrani ilm. Päike annab kogu selle märja elamuse juures sooja, kuivatab riideid ning fotod on ilusad ja värvikirevad. Päikeseta Songkran on lihtsalt hall.

Teisalt on mul hea meel, et oma tiiru just õhtupoolikul tegime, paljud sõdijad olid kas juba väsinud ja ei viitsinud enam nii agressiivselt iga möödujat veega üle valada või purjus ja nautisid rohkem baaris istumist, kui midagi muud. Pealegi ei olnud ma üksi, mind saatis parim seltskond.

Passisime hotellis jälle poole hommikuni üleval, sõime, jõime ja vaatasime filme ja telesarja. (Öine tööaeg muudab vampiirideks, ausõna). Täitsa puhkuse tunne oli!

Täna ajasin end 13-st üles, et enne hilist check out'i basseini veerel lebada ja bassus mõned tiirud teha. Mu kodukompleksi juurde kuulub ka bassein, aga seal ei veeda ma ju puhkust, eks. Päevitamistoolil lebades ja Päikest nautides mõtlesin, et täna olnuks Songkraniks ideaalne ilm!

Ja siis täitus taevas pilvedega.

Read more...