Lumi ja rõõm ja kurbus

Jalutasin hetk tagasi õues ja kuulasin taldade all lume krudisemist. Imeline! See oli nii imeline, et ajas peaaegu nutma. Kui ammu ei ole ma seda kuulnud ja kui kaua olen ma lund igatsenud! Täna lõpuks ometi sadas ja päris korralikult. Terve päev oli nii ilus, valge, vaikne ja rahulik.

Kui nüüd veel mägedesse saaks! Ja keelt posti külge kleepida! Ja lumememme ehitada! Ja lumeingleid teha! Ja virmalisi näha! Ja kamina ees teki sees teed juua!

Siis võib rahuliku südamega öelda, et talvemissioon on täidetud. Ja ei ole tükiks ajaks enam seda külma ja pimedat vaja, aitab küll, aitäh!

Täna näitasin Sassile "Tujurikkuja" viimase saate lõpulaulu. Minu arvates nii irooniline ja tabav, Sassi meelest aga... "See ei ole kahjuks naljakas. Sest just sellised te eestlased oletegi," teatas ta, lisades, et see ei mõjunud kuidagigi eneseirooniana, pigem oli seda kurb vaadata.

Kurb. Tõesti kurb.