Lambipirnid

Vabalt võinuks selle tüki pealkiri olla ka "This is Thailand. Part...", aga kaua sa ikka ennast kordad, eksole. Väikeseid üllatusi pakub mu praegune kodu endiselt:

1. Ma ei tea, kuidas Eestis, aga siin müüakse erinevate toonidega lambipirne. Valida on soojade ja külmade toonide vahel ning miskipärast eelistavad kohalikud just neid "haiglapirne". Mul oli oma tuppa sissekolides igaljuhul tunne, et kohe hakatakse kedagi opereerima. Veel enne kompsude lahtipakkimist vahetasin pirnid "warm white"-variandi vastu välja ning olemine on palju hubasem (viimastel päevadel olen mõelnud, et kui kamina ka veel sisse saaks, siis oleks eriti luks!)

2. Taist sõber arutles ükspäev, et farangid vist küll nina ei noki, sest vähemalt oma senise elu jooksul pole ta kordagi neid seda tegemas näinud. Teatasin siis, et nokime küll, aga meie arvates on seda ebaviisakas avalikus kohas teha. Teate, mis on taide arvates ebaviisakas? Kui keegi kasutab hambaorki ja ei varja seda tehes käega oma suud.

3. See, et taile kehtib siin igalpool üks (odavam) ning farangile teine (kallim) hind, on teada fakt. Otse seda ükski kaupleja väljaütlema ei ole kippunud. Seda päevani, mil sisenesin ühte järjekordsesse internetipunkti, et tunnihinda küsida ning sain vastuseks: "for foreginer 40 baht per hour!"

4. Nagu ma ka varem maininud olen, ei leia siin head kohvi (eriti kohalikes söögikohtades) just kerge vaevaga. Ühel hommikul serveeriti mulle kuuma kohvi pähe aga hoopis selline jook:

Maitses nagu kondenspiim.