2014/2557 kokkuvõte

Päris piinlik on alles veebruari teises pooles blogi uut aastat alustada, aga Hiina kalendri järgi olen ma ajast isegi ees! (Hiina uusaasta on 19. veebruaril).

Mu lemmikblogija Daki on juba neli aastat järjest täitnud aasta alguses küsimustikku, mis võtab kokku eelnenud aasta. Ma teen nüüd esimest korda sama.

P.S. Otsisin netist ka teisi kokkuvõtteid, et endale sobiv kombineerida, aga selgus, et enamus blogijaid kasutavad just seda, mida Daki'gi. Siit see mu minikokkuvõte tuleb, jätsin 36-st küsimusest alles 15, ülejäänud jäid välja puht subjektiivsetel põhjustel (olles kas liiga isiklikud, liiga igavad või kordanuks neile vastamine juba antud vastuseid).

1. Mida sa tegid aastal 2014, mida sa varem polnud teinud?

Proovisin wakeboard'i peal püsida (isegi õnnestus!), käisin tüdrukutega road trip'il, ujusin varahommikul partide seltskonnas Kubija spa järvekeses, avastasin uusi kohti Phuketil ja selle ümbruses (Koh Lanta, Khao Sok, Similani saared, kolimisega seoses ka Kathu piirkonna taasavastamine) jne.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma vist pigem annan lubadusi aastaringselt, mitte konkreetselt uue aasta alguses. Ma olen pikalt lubanud, et hakkan vanavanematele regulaarselt fotopostkaarte saatma. Nüüd olen seda lõpuks kahel korral teinud, mida on samas häbiväärselt vähe, peangi uue kaardi teele panema!

3. Mida sa sooviksid omada aastal 2015, mis puudus aastal 2014?

Sääste, et saaks reisida ja/või pikalt puhata.

4. Mis riike külastasid?

Itaaliat, Soomet, Lätit.

5. Mis on aasta suurim kordaminek?

Mõtlesin pikalt, et mis see küll olla võiks. Ja välja mõtlesin - laenudest vabanemine! Tegin augusti lõpus õppelaenu viimase tagasimakse, motikaliising sai juba varem läbi. Ja oma praegust eluaset pean ka kordaminekuks, sest mul on siin nii mõistliku hinna eest kõik olemas ja rohkemgi veel, see on raudselt mu kõige lemmikum korter, kus ma Phuketil elanud olen!

6. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Kui ma eelmises vastuses hõiskasin, et laenud otsas, siis on mul endiselt hingel need korrad, kus ma olen (näiteks vanematelt) raha laenanud ja raiunud, et ma kindlasti maksan tagasi, aga ei ole seda siiamaani teinud. On variant, et nad ei mäletagi enam neid kordi (nimetet laenud on võetud kroonides!), aga ma kavatsen endiselt tagasi maksta, kui mitte rahas, siis milleski sümboolses kindlasti. Head õppetunnid: ära võta laenu ja ära anna lubadusi, mida sa pidada ei suuda! Pole küll otseselt eelmise aastanumbriga seotud, kaudselt siiski.

7. Möödunud aasta parim ost.

Ma ostsin eelmisel aastal kohutavalt igasugu nänni kokku tolle korteri jaoks, kus ma siis elasin. Hiljem, suveks asju ladustades, laorenti makstes ja sügisel jälle uude kohta kolides, mõtlesin küll, et milleks kõik see mammona! Aga imekombel mahtus ja sobitus kogu kraam mu uude kodusse nagu valatult! Nii mugav ja mõnus on, sest kõik tarvilik on olemas! Olen siia teinud veel paar hädapärast ostu (no näiteks keedupotti ei olnud siin, aga keedumuna ju pannil ega riiskeetjas ei tee), aga põhimõtteliselt ei ole enam mitte midagi vaja! See on sama vabastav tunne nagu laenudest lahti saamine. Seega - kogu too kupatus osutuski aasta parimaks ostuks!

8. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

See nimekiri läheks väga pikaks, aga ma alati südames aplodeerin, kui lähedased millegi ägedaga hakkama saavad. Olgu selleks siis (järjekordse) maratoni läbimine, kooli lõpetamine, perelisa või tööalased kordaminekud.

9. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Peamiselt iseenda, hehe. Mul on see "kogu maailm on minu vastu" sündroom ja ma reageerin tugevalt süütutele naljadele, inimeste rumalusele, lärmile jms. Hiljem on alati paha olla, et oleks võinud vähemalt sisse-välja hingata ja kümneni lugeda! Ja ma alati mõtlen, et ma olen ju ometi targem, kui mu rumal reaktsioon, et kuidas seda küll endast lahutada!? Siiani pole vastust veel leidnud. Oh, ühe siiski! Topin nimelt magama minnes tropid kõrva, see on tõsiselt hea abimees liigse lärmi vastu, muidu käiks siiamaani naabreid sõimamas ja kiruks voodis väherdes õues askeldavaid ehitusmehi (jajah, ka siin mul akna all saetakse ja möllatakse, Phuketil pole vist kohta, kus pidevalt midagi ei ehitataks). On muidugi ka mõned teised konkreetsed isikud, kes (endiselt) südant pahaks ajavad, aga las see jääda.

10. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Raamatuid lugenud, filme vaadanud, õues viibinud, rõõmustanud, salatit söönud ja trenni teinud.

11. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Facebook'is istunud, sisutühje sarju vaadanud (telekas pidevalt lahti ja ma vaatan veel nende sisutute üllitiste kordusi ka!), toas passinud, vihastanud ja kurvastanud, jampsi söönud ja laiselnud.

12. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Ärkasin spa's, kus ma eelmisel õhtul lösutasin, käisin kallitega sünnipäevalõunal, millele järgnes väike sünnipäevaoleng kodus. Tegelikult oli see pisut kurb sünnipäev - tundsin puudust suurest peost ja rohkemast tähelepanust. Aga! Ma ISE otsustasin raha säästmise nimel pidu mitte korraldada ja samamoodi ISE ootasin ma ühelt tegelaselt lilli, mida ma ei saanud, aga ma tean sellegi põhjust väga hästi - seega ei midagi isiklikku mitte kellegi teise, kui vaid iseenda, aadressil! Sain 30 ja kuigi ma pole kunagi vanust millekski rohkemaks, kui numbriks pidanud, vajutas seekordne number kuidagi raskelt õlgadele.

13. Keda igatsesid?

Nagu ikka - Phuketil kodu ja koduseid ning kodus Phuketit ja phuketlasi.

14. Kes oli parim uus tutvus?

Ma arvan, et kõik uued tutvused on parimad - ka need, keda me hiljem võib-olla oma ellu ei soovi. See võib kõlada natuke samasuguse utoopiana nagu mõne jaoks saatusesse uskumine, aga ma tõesti usun, et inimesed satuvad me teele alati mingi põhjusega.

15. Üks elu õppetund, mida 2014 sulle õpetas.

Vastust sellele küsimusele vaagisin õige pikalt ja leidsin, et paljud uued õppetunnid on kas taasleitud vana, lähtuvad rahvatarkustest või on keegi targem need kusagil juba välja öelnud või kirja pannud, aga endal läks sama arusaamani jõudmiseks lihtsalt aega. Ühe õppetunni toon ma välja küll:

Kuula oma ema nõu, ta teab, millest ta räägib.

Read more...

Koduigatsuslaulud

24.12:

Farangudest piletikassa kolleegidega ostsime tai kolleegidele jõulukingid; motikas sai lõpuks pestud ja vahatatud; pangas sain teada, et põhjuseks, miks mu pangakaart pangaautomaatides töötamast lakkas, oli üks "pahalasega" automaat, uue ja toimiva kaardi sain; jõulusöögist sõin end kurguni punni; töö-öö oli kohutavalt väsitav ja hullumeelne ja aeglane samaaegselt; koju sõites hakkas vihma sadama (loomulikult! sest mu kolepilv ei jõudnud ju ära oodata, et just siis välja hiilida, kui mu kaherattaline puhtaks sai!), aga nüüd on kodus soe ja hea. Selline jõululaupäev.

Ja kui ma eelmises postituses mainisin, et lund igatsen, siis jõulupühi igatsen ka! Et ei peaks jõululaupäeval, kõht siga ja kartulit täis, end tööle punnitama.

Aga mõnikord igatsen ka täiesti niisama, ja need laulud teevad asja ainult hullemaks. Või noh - kibemagus on.

View on YouTube

View on YouTube

View on YouTube

See Tätte oma on ühelt Eesti Ekspressi plaadilt, mille isa mulle saatis. Ja kui ma õigesti mäletan, siis jäi plaadi kuulamine sellesse aega, mil ma jubepikalt kuidagi Eestisse ei jõudnud. Just see ojalugu puudutas eriliselt. Too Lenna oma oleks justkui kelleltki, kes minusugust rändlindu koju igatseb. Ja Jareki lugu on... on lihtsalt. Lihtsalt kibemagus.

Sel suvel lisandusid nostalgikutesse Getteri ja Genka "Ebareaalne", mis on mu venna klubi peo-käima-tõmbamise-lugu ning Curly Strings'i "Kaugel külas", jällegi mu venna poolt tutvustatud laul, sest tema klassiõde seda laulab. No ja see bänd oli ju seal Avinurme laadal! No ja see pole ikka õige eestlane, kellele need krussis pillikeeled ei meeldi!

31.12:

Ma kirjutasin selle posti jõululaupäeval valmis, aga postitan hoopis vana aasta õhtul, sest otsisin iPad'ist Youtube'i videode koode, millega blogisse videoaknaid tekitada. Varem oli see mõne klikiga tehtav, enam mitte. Nüüd tuleb kasutada koodigeneraatorit, mis Youtube'i lingi koodiks muudab.

Paar päeva tagasi saadeti mulle aga selline pilt Viljandist, sobib hästi seda koduigatsuse posti lõpetama:

Read more...

Valgeid, pehmeid ja rahulikke!

Ma sain oma selle aasta esimese jõulukingi jõululaupäeva esimestel tundidel juba kätte! See oli mu Siberi karu poolt ühte salakohta mu korteris ära peidetud, et ma õigel päeval üles leiaks. Kaisukaru, eestikeelse jõulukaardiga! Väga sümboolne ;)

Tundub, et Eestis tulevad valged jõulud! Nii võib vähemalt viimaste kodumaalt laekunud fotode järgi ennustada. Siin kahjuks lumega kitsas, aga eks valge rannaliiv ja jääkülmad joogid asendavad. Üks on valge ja teine külm, kokku täitsa nagu lumi ju!

(Ma pean tõsiselt välja uurima need riigid, kus aastaringselt mägedes lund on ja suvel end sinna kohale vedama. Mul on tõsine lumeigatsus peal, aga mu praegune töö kahjuks talvepuhkust ei võimalda ja seega kodumaa arvesse ei lähe, tuleb muid variante vaagida).

Read more...

Ainult piparkook

Mu kunstkuusk ja aknaraamid on jõuluehteis ning kogu Phuket on sel aastal kuidagi eriti jõulune - nii palju tulukesi, ehteid ja jõulukuuski ma varasematest aastatest ei mäletagi!

Kolmapäeval saab jälle kolleegidega kõhtusid punni süüa, ma olen nii elevil! Aga nagu ma juba eelmisel aastal veendusin, sööme me soomlastega päris erinevat jõulusööki. Meie jõuluõhtusöök on sel korral ühes Patongile lähedalasuvas hubases restoranis, soomlaste poolt tellitud ja Rootsi koka poolt (ette)valmistatud, puhtalt skandinaaviapärane menüü. Kahe lehekülje pikkune buffet-nimekiri on kontoriseinal üleval ja ma lasin selle sinna ilmudes kiiresti silmadega üle. Ning avastasin, et seal on ainult piparkook! Ainult piparkook on see, mida KA MEIE jõuludeks sööme. Kõik muu on samuti väga kodune, väga rikkalik ja väga pidune (hästi palju liha, kartulit, kala, muna jne), aga eestlaste mõistes mitte just tingimata jõulupidune.

Hiljem avastasin veel, et tervitusjoogiks on hõõgvein, niiet vähemalt jõulujoogi osas oleme sommidega ühes paadis. 

Hõõgveiniga meenub ka lugu - ema saatis mulle eelmisel aastal kaks pakitäit hõõgveini segu, no mandariinikoored ja nelk ja kõik see klassikaline värk! Mul jäi aga paraku pidujook valmistamata, ladustada seda segu ei tahtnud, koju tagasi viia samuti mitte. Andsin Casey'le ja Porn'ile ning selgitasin, milleks see on. Kuni ühel suvepäeval rääkisin Casey'ga Skype vahendusel ning ta ei suutnud ära naerda, kuidas Porn selle segu käes piinles! Too arvas nimelt, et tegemist on mingit sorti maiustuste või snäkkidega ning valas endale ühe pakitäie otse kurku! Niipalju siis selgituste kasulikkusest ja pidujoogi nautimisest.

Nagu ma juba mainisin, Phuket särab  ning ma olen jõulusöögile mõeldes väga elevil. Olgu seal siis pealegi vaid piparkook, ka kogu ülejäänud menüü kõlab nii isuäratavalt, et tahaks need menüülehed seal kontoris nahka pista!

Jõulumenüü 2014

Selline kirju kuusepuu on mu maja respas! 

Ahjaaa! Teemast inspireerituna sattusin ma arutlema selle üle, miks meie jõululaud soomlaste omast niivõrd erineb (no ei ole neil verivorsti ega hapukapsast!) ja et kust see meie menüü siis pärit on?

"Ja huvitav, mida lätlased jõulupühadel söövad?", küsisin ma.

"Sprotte," kõlas kindlaks vastuseks.

Read more...

Kassi-hiire mäng vihmapilvega

"No see on nagu Tom'i ja Jerry multikas, et vihmapilv varitseb nurga taga ja nii, kui sa uksest välja astud, liugleb see sealt välja ja hakkab sadama!" öeldi mulle.

Ja täpselt nii on! Pidevalt, kui mul on tarvis kuhugi minna, hakkab vihma lahistama. Ma elan ju nüüd Kathu'l ja Patong jääb mägede taha. Vihmase ilmaga ma ise (tööle) ei sõida seega on transpordiküsimus olnud olulisim lahendamist vajav mure. Õnneks on mul lahedaid kolleege ja p'Tuk*, kes koos minuga piletikassas töötab, on mind lahkelt autoga tööle ja töölt koju vedanud. Mu maja jääb talle tee peale, seega ühtegi lisamanöövrit ta minu pärast tegema ei pea. P'Tuk'il on aga kord nädalas vaba päev ja ega vihm päeva ei küsi! Ütlesin ju, et ujub just siis välja, kui vaja pole! (Ja ma teen nalja, eksole, ka eelmisel aastal sadas oktoobris, novembris, detsembris, ega see mingi ilmaime pole). Hakkasin siis ühel neist päevadest, kui p'Tuk vaba õhtut nautis, läbi vihma Patongi jalutama, lootuses mõne takso peale sattuda. See oli kusjuures üks neist päevadest, kui olin just siinset taksomaffiat maa põhja kirunud! Need hinnad ja see ülbus ja see kättesaamatus (alati kohal - "Madam, tuktuk, tuktuk!" - kui neid vaja ei ole ja ei iial siis, kui neid vaja on). Ja just siis, kui ma lähedalasuvas bensukas üht tuktuk'i kiikasin, peatus mu kõrval autotakso!

- Kuhu soovid?

- Patongi, tööle. Kui palju?

- Kui palju maksad?

- 300 bahti!? (Ausõna, ma ei uskunud eales, et taksojuht sellega nõus on!)

- Ok!

"Ok? Ok!", mõtlesin omaette ja istusin taksosse. Juht ise osutus targaks, jutukaks ja sõbralikuks, ma olin üllatusest pahv. Nüüd on mul ta telefoninumber olemas ja olen ka hiljem tema taksoteenust kasutanud.

Kahjuks hiilis kuri padukapilv ühel päeval välja just siis, kui mitte ainult p'Tuk'il oli vaba päev, vaid ka mu sõbralik taksojuht oli Phuketilt ära. Tundide kaugusel siit, oma haiget ema külastamas. Ja mul oli vaja tööle jõuda. Tellisin takso oma maja respast ja maksin sõidu eest 500 bahti. Sellitel hetkedel tahaks hirmsasti isiklikku autot omada.

Täna jalutasin poodi hommikusööki ostma, päris sadama ei hakanud, aga tibutas, kui ma poest välja astusin. Mul on õhtul plaanis sõbrannadega kokku saada, ilmselt valmistub kuripilv nurga taga just selleks puhuks!

Hetk tänavuselt kollektiivpeolt, mu kõrval (paremalt vasakule) p'Tuk, Olga ja Irina.

*P' ehk "pii" tähendab vanemat ("nong" nooremat), niimoodi ma Tuk'i kõnetan, see on viisakas ja aupaklik.

Read more...

Abist

Mul on siin igasugu mõtteid ja teemasid kogunenud, aga otsustasin, et kirjutan justnimelt sellest. Abist ühe hiljutise õnnetuse näitel.

Mina sain Argo Aderi poja Phuketil juhtunud õnnetusest* teada nii, et mu sõber, kes on ühtlasi ajakirjanik, kirjutas mulle Facebook'is, et kas ma olen sellest midagi kuulnud. Ei olnud, sest ma polnud lihtsalt paar päeva uudiseid lugenud, igasugu muid tegemisi oli. Pärimise peale viisin end muidugi kurssi. (Õnneks ei palunud ajakirjanikust sõber mult sel teemal kommentaari, ma ei oleks seda ka andnud, v.a. juhul, kui see oleks puudutanud üldist infot ja/või isiklikult kogetut - olgu see siis siinsete haiglatega, liiklusega vms seotud).

Minu esimene reaktsioon oli mõte, et jumala eest kõik reisivad inimesed endale kindlustuse teeks! Ja teine mõte (ning seda juba pärast seda, kui nägin Argo abipalvet) - ma pean aitama! Sest mõelda vaid, kui minuga (ptüi-ptüi-ptüi!) midagi juhtuks ja mu vanematel oleks abi vaja! See oleks ju kohutav, kui keegi ei aitaks! Seega tegin sümboolse ülekande ning kirjutasin Aderi Facebook'i, et kui tal on tarvis kedagi, kes mõikab nii eesti kui tai keelt, siis ma olen olemas.

Samal perioodil käisin ka oma siinsetel eesti sõpradel külas ning nendelgi oli plaanis nii rahaliselt kui moraalselt aidata. Ei oska aga öelda, kas nad seda ka tegid, sest just siis tuli ilmsiks, et Aderi pojal on siiski tervisekindlustus olemas...

Ja sealt seda sappi pritsima hakkas! Mitte mu eesti sõpradelt, ei-ei!, aga neilt kaasmaalastelt, kes istuvad netis, loevad, mõtlevad (üle) ja muudkui pritsivad. Kui veel selgus, et haiglaarve jääb kõvasti alla selle, mis kindlustus välja käis + annetused, siis oligi tegemist ühe kohtava skeemitamise, inimeste petmise ja ma-ei-tea-mille-kõigega-veel! Et kandku raha annetajatele tagasi jne... 

Ma ei teagi kohe. Mina oma raha igaljuhul tagasi ei oota. Sest ma tean, et see läks õige tagamõtte ajel ja õige eesmärgi nimel. Kui ka valesse kohta, siis mis teha! Ma nutaks seda taga hoopis siis, kui ma ostnuks sama raha eest kleidi, mida ma eales ei kanna...

Kui aga tõsisemalt mõelda, kuhu oma abiraha tõesti mitte panna, siis Phuketi kerjustele ma seda ei jäta. Sest niipalju, kui mina tean, on tegemist organiseeritud kuritegevusega ja kõik need tänaval istuvad kerjused kuuluvad selle alla. Nad tuuakse hommikuti kohale, pannaks teatud punktidesse istuma ja korjatakse õhtul üles. Raha võetakse käest ja vastutasuks pakutakse ilmselt elukohta vms. Vigastatud, lapsed jms emotsionaalne värk läheb hästi kaubaks ja ma olen kohalikelt kuulnud, kuidas nad koolipõlves kartsid üksi koju minna, sest tõenäosus, et keegi nad teelt ära napsab ning mõne kerjaja "lapseks" tänavale sätib, oli täiesti olemas.

...

Pole paremat tunnet, kui puhas südametunnistus. Neil, kellel on, need teavad. Neil, kellel pole, noh... eks nad siis vastavalt kas kannatavad (pehmod) või naudivad (tugevad, sadistid, hoolimatud). Mulle isiklikult kannatada ei meeldi ja naudinguid leian ma mujalt.

*Ma ei hakka siia teemakohaseid uudiseid linkima, need peaksid küllaltki lihtsalt netilehtedelt leitavad olema.

Read more...

Geto Kohver Lucky

Homme olen nädal aega Phuketil tagasi olnud. Kohvrit pole veel lahti pakkinud, sest homme tõmban selle luku uuesti kinni ja kolin Kathu'le. Esialgu Lucky't hoidma ja siis oma pessa. Sest see siin, kus ma praegu olen, on tõeline geto.

Korras. Pealkiri ära seletatud, nagu niuhti!

Aga kui pikemalt, siis minu korteriotsimise saaga lõppes eelmisel hooajal nii edutult, et Eestisse jõudes mul selleks kõrghooajaks elukohta ei olnudki. Ajasin kortereid mööda Intenetti taga, kasutasin sõprade ja kolleegide abivalmidust ja nõu. Leidsin korteri, mis piltide järgi tundus väga ok. Ka asukoht ok (v.a. järsk tõus otse mäkke, aga selle olengi ma lahendanud nii, nagu arvasin - motikas jääb alla ja ma lihtsalt kõnnin korterini ja tagasi), hind ok jne.

Kohale jõudes selgus aga, et ainuke "ok" on korter ise. See on tõesti kena ja ruumikas, natuke koristamist ja organiseerimist ja tip top! Kõik muu on aga... Ma elan getos! Rõdu all elavad (Birma) pered onnides, kuivatavad ja klopivad pesu puude vahele riputatud nööridel, kõik ümbritsev on must ja räpane. (Pool)paljad lapsed jooksevad ringi ja lärmavad, neile sekundeerivad tongipadrunitega mängivad teismelised. Oma asju ajavad siinsamas rõdu all ka vabalt ringi uitavad kanad, kuked, haned, koerad. Lesin seda kirjatükki kirjutades magamistoas voodil, kirjeldatu jääb minust vasakule.

Otse üle voodipäise, teiselpool seina, on naabrinaine, kes on äärmiselt sõbralik ja armas, aga kahjuks ei ole see tema süü, et siin on seinad papist (ausõna!) ja ma kuulen absoluutselt KÕIKE. Mikrouuni kõlli, lusika liikumist taldrikul, vetsuskäimisi ja ka seda, kui naabrinaise peigmees midagi seletab. Kogu jutu sisu kuulen ka ära. 

Mu selja taha jääb puidutöökoda, kus saemasinad varavalgest usinasti unnates tööle hakkavad. 

Minust paremale, korteri neljandasse külge, jääb välisuks. Selle taga märkimisväärselt lärmakaid tegevusi ei toimu, aga seal asuvad ülejäänud siinse piirkonna majakestest, kus elavad AINULT kohalikud. Nad vahivad ja kommenteerivad IGA KORD, kui ma neist möödun ja ma tunnen end tõeliselt ebamugavalt. Ma olen nende jaoks erinev, teistsugune ja sellist tunnet ei ole ma oma elus just väga tihti kogenud, aga ma võin öelda, et see ei ole meeldiv. Siin on üks mõttekoht neile, kes oma kõikvõimaliku sallimatuse üle uhked on. Palun!

Homsest saan siit ära. Casey ja Porn kolivad 10 päevaks oma pulma- ja mesinädalate hotelli, hotelli territooriumil toimub pulmatseremoonia ja sealsamas peatuvad ka pruudi ja peigmehe Austraaliast ja Põhja-Taist kohale tulnud sugulased.

Ja mina siis 10 päevaks nende korterisse, kus saan jälle ülesandeks Lucky'ga tegeleda, aga ühtlasi on see suurepärane lahendus getost minema saamisel ja Kathu'ga (taas)harjumisel. Sest Casey ja Porn elavad Kathu'l ning seal saab olema ka minu järgmine elukoht uue kuu algusest, kui nüüd omaniku kinnituse ja paberid vormistatud saan (pöidlad pihus!!!). Tööd alustan 1. novembrist, selleks ajaks on loodetavasti kõik olmemured lahendatud (otsin näiteks oma motikale alternatiive, kuidas Kathu-Patongi vahel liikuda, kui vihmased ilmad on - kust väljuvad taksod, kust buss, millistel Kathu'l elavatel kolleegidel on autod jne), aga hea tunne on sees miskipärast. Ma olen ju sellest lärmakast Patongist eemale tahtnud küll ja veel.

Killuke getost üle mu rõdu ääre.

Ja see siin on mu kõrvarõngas. Mu seina sees! Ütlesin ju, et papist on!

Read more...