Lahtise uksega Saksa schlager

Kui Jürarrac Kreisiraadiost oleks peaaegu kinnise suuga laulupeo joonistanud, siis minul toimub siin lahtise uksega Saksa schlager (jaja, nägin küll, et eesti keeles "šlaager" on).

HOIATUS! 

Alljärgnev on järjekordne naabrikirumispost!

Ühesõnaga - ühel ilusal laupäeval kolisin kogu oma kraami korterisse sisse, Päike paistis, kõik oli rahulik ja maitsekas. Käisin Centralis söömas, (üüri)raha vahetamas ja üle andmas ning koju jõudes avastasin, et kõrvalkorteri välisuks on lahti ja ukseavast kostub vali popmuusika.

Astusin rahulikult oma korterisse, tõmbasin ukse kinni. Ei, endiselt vali! Kõik kostub läbi. Mõtlesin - parem annan naabritele kohe esimesel päeval teada, et nende kõrvale on kolinud tige mõrd ja hoidku nad oma lärm vaka all. Sammusin naabrite ukse juurde. Silmasin laual asetsevaid peaaegu tühje õlleklaase ja rõdul seisvaid... ülepäevitunud vananevate meeste kehi, mis liignappidesse ujumispükstesse surutud. 

"Hello!", hõikasin. Sain "hello" vastu ja kolm meest astusid rõdult tuppa. "Vaadake, see muusika teil mängib liiga valjult...", alustasin. Mehed vaatasid mind hämminguga: "Aga kell on alles viis õhtul, oleks veel kümme, siis ma saaks aru!", teatati mulle tugeva saksa aktsendiga inglise keeles. "Nojah, aga kas see tähendab siis seda, et ma ei saagi oma korteris rahu ja vaikust?", küsisin. Mehed vaatasid endiselt hämminguga. Kogu oma ülepäevitunud ilus. Ühte neist veel lisaks õllekõht ja kollektsioon väikesi, kulunud tätoveeringuid kaunistamas. Palusin siis, et ehk saaksid nad vähemalt ukse kinni panna, ka see aitaks. "Ahah, jajah, seda küll! Vabandust!", teatas õllekõhumees. Uks läks kinni ja lärm... vaid suuremaks. Järgmisel hetkel võisin ma läbi seinte kuulda, kuidas meeste jutt üha tuure kogus ja kuidas ühel hetkel kõva häälega poollauldes lalisema kukuti. Eks ikka (hea)meelega.

"Selge," mõtlesin omaette. "Kui tahate SELLIST mängu mängida, siis palun väga!" Otsustasin, et kui edaspidi sõbrad külla tulevad, siis tagasi hoida pole vaja. Või kui tahan telekast laulupidu vaadata. Või arvutist sarju.

Ma küll esialgu lootsin, et mehed on siin vaid puhkusel ja peagi saab neist lahti. Praeguseks tundub, et see puhkus on pigem selline pikemat sorti. Ei imestaks, kui nad siin oma pensioni veedavad. Saksa kõrge pension + Tai odav paradiisisaare elu = pole just paha kombo.

Tagatipuks olen aru saanud, et üks meestest elab ühel pool mu korterit, teine teisel pool ja kolmas praktiliselt mu korteri vastas. Olen aru saanud, et valjut muusikat võib vabalt ka peale kella kümmet kuulata ja et skaibikõnesid tasub teha ikka nii, et terve trepikoda kajab. Ja kinnised uksed? Kellele? Lükkame aga juba hommikust saati lahti!

Aga rohkem ei ole ma kobisenud ja ei kavatse ka. Tervitame trepikojas viisakalt ja tegelikult on kõik väga hästi. Need mehed on kui tasuta koolitajad eneseabikursuselt "Kuidas olla kannatlik ja end ümbritsevast välja lülitada". Ja lõppude lõpuks - kui ei meeldi, siis mingu ma üksi metsa elama, onju! Hehe.