123

1. Nutt ja hala

Istusin köögilaua taga ja silmitsesin kergelt närbuvaid roose, mis laual vesipiibu vaasis ilutsesid. Sass oli need mõned päevad varem kinkinud. Väljas oli talvine, laual Sassi tehtud hommikusöök. Sõin ja mõtlesin, et mis mul ometi viga on! Siin on ju hea, kuhu mul ometi vaja minna!? 

Tund-poolteist tagasi olin ärganud kerge paanikaga. Kui muidu tekitas mõte Phuketile tagasi lendamisest peamiselt vaid elevust, siis lennupäeval tabas mind hirm ja segadus.

"Rahune maha, mõtle, kui see oleks üks täiesti tavaline päev ja sa peaksid lennujaama minemise asemel hoopis tööle sumpama!", ütlesin ma iseendale. Ja mõistsin sel samal hetkel, et jah - ma saan väga hästi aru, miks ma lähen.

Telefon helises - teisel pool toru oli vanaema, kes reipal häälel teatas, et kui lennuk õhku tõuseb, siis vaadaku ma aknast välja. Vaadaku ma tagasi ja lehvitagu. "Ja mina lehvitan sulle siit vastu!". Mul vajusid pisarad kurku. Ennast kogudes teatasin, et muidugi lehvitan...

Sassiga oli meil vaat et kokkulepe, et nutma kumbki ei hakka, sest ma tulen äkki juba väga varsti tagasi ja ei ole mõtet. Lennujaama tulid ka isa, Alari ja Sirelin ning see lisas asjale nagu mingit kurba pidulikkust või nii.

Kui lennuk lõpuks õhku tõusis ja ma aknast tagasi vaadates kodumaa poole lehvitasin, vajusid needsamad pisarad kurgust silmadesse ja silmist põsile. Neid hetki, mil ma pisaraid tagasi hoida ei suutnud, juhtus selle teekonna jooksul veelgi (lende oli kolm: Tallinn-Kiiev-Bangkok-Phuket).

2. Lepase reega, peaaegu

Kiievi lend läks kiirelt, lennujaamas sai Bangkoki piletid sujuvalt kätte, kohvikus pakuti häid roogasid, tasuta WiFi töötas viperusteta ja nutiseadmete jaoks jagus ka laadimispunkte.

Bangkoki jõudes kartsin pisut, et mulle ei anta turistiviisat (on ju mu passis neid nn tööviisasid omajagu) ja igaks juhuks olin kaasa võtnud tagasilendude broneeringu. Ametnik uuris mu passi, sirvis kehtetuid viisasid ja küsis siis: "Aga praegu sul ju ei ole viisat?" "Ei ole tõesti," teatasin viisakalt tai keeles. Mees naeratas, võttis templi ja lõi passi 30 päeva, tere tulemast!

Pidin Bangkokis lennujaama vahetama, ja kuigi ma teadsin, et kahe jaama vahel käib tasuta buss, ei olnud ma seda teenust kunagi varem kasutanud. Imekombel sujus kõik kui lepase reega - infopunktist sain teada, millisest uksest väljuda, buss oligi parasjagu ees ja ainus, mis ma tegema pidin, oli Bangkokist väljuva lennupileti ettenäitamine ja bussi istumine.

Phuketi lennujaama jõudes ei saanud ma kuidagi oma Tai telefoninumbrit tööle, tasuta WiFit ei olnud seal samuti. Lõpuks andsin Eesti numbrit kasutades sõpradele teada, et olen nende poole teel ja läksin taksot jahtima. Väljas sadas paduvihma. Sumpasime taksojuhiga auto poole ja peakohal kõlkuvast vihmavarjust hoolimata saime me päris korralikult märjaks. Sättisin end takso tagaistmele ja asusin usinalt oma asju kuivatama - seljakotti, käekotti, jalanõusid jne. Vihmasadu oli nii tihe, et ma ei saa siiani aru, kuidas juht üldse sõita mõistis, nähtavus oli olematu. Õnneks muutus sadu kilomeeter-kilomeetrilt järjest hõredamaks. Keerasin jalad tagumiku alla ja vaatasin aknast välja. Jah, kõik on endiselt nii, nagu peab. Nagu ma poleks ära olnudki.

3. Kräpid uudised

Kristiine ja Jensi juurde jõudes tabas jällegi mõnusalt kodune tunne, nad pakkusid veini, viinamarju ja juustu, rääkisime juttu. Mõnusalt eesti keeles. Kui poleks olnud nii palav, võinuks vabalt ette kujutada, et olemegi Eestis.

Samas selgusid mõned kräpid uudised. Näiteks, et oma telefoninumbri oleks ma pidanud teeninduses passiga juba enne septembrit ära registreerima ja just sellepärast mu SIM lennujaamas tööle ei läinudki. Varem oli lihtne - tulin Taisse, vahetasin kaardi telefonis ära ja kõik toimis! Nüüd siis ilmselgelt mitte... Mõtlesin, et päris jama, kui numbrit vahetama pean, olen ju sama kasutanud 2009. aastast peale.

Siis valgustati mind sellest, kuidas kindlasti peab nüüd mootoriga kaherattalise seljas rahvusvahelist või Tai juhiluba omama ja et B-kategooriast ei piisa. Ja et kui varem sai Tai load kätte päevaga, siis nüüd on ainuüksi järjekord eksamile kolme kuu pikkune!

Lisaks selgus, et viisanõudeid on tunduvalt karmistatud ja palju muudki.

Nagu ma aru sain, peitub kõigi nende muutuste taga toosama sõjaväeline võim, millest ma kunagi varem ka pisut kirjutasin.

Oeh! See esimene emotsioon, et kõik on ikka vanaviisi, oli kui peoga pühitud.

P.S. Järgmisel päeval sain endale teenindusest passi alusel küll uue SIM-kaardi, aga vana number jäi endiselt alles ja isegi kõik kontaktid kopeeriti ümber! Politseiga pole siiamaani tulnud tegemist teha (ptüi-ptüi- ptüi!) ja küll selle viisaga ka saab.