Ämbliknaine

Ühel hommikul avastasin ma koju (Kathule) jõudes, et olin oma koduvõtmed sõbranna juurde unustanud! Oeh. Tagasi Patongi (kus sõbranna elab ja nüüd ka mina) sõita polnud aga mingisugust soovi. Ja paraku ei istunud ka esimese korruse ruumis, kus üüri makstakse ja kõiki muid korteriga seonduvaid küsimusi lahendatakse, mitte kedagi. Kellaaeg oli selline, et varajased tegelased olid juba ärkvel ja/või tööle läinud, aga paljud inimesed veel magasid.

Lõpuks otsustasin oma naabrite uksele koputada (mu kõrval elas noor asiaatidest paar). Paari unine meespool kuulas mu mure ära ning lasi tuppa. Unisele naispoolele avanes aga järgmine vaatepilt: blond tsikk ilmus eikusagilt ning kadus... eikusagile! Tegelikult kasutasin naabrite rõdu selleks, et oma rõdule ronida ning rõduukse kaudu tuppa pugeda. Hea, et uks lahti oli.