type='text/javascript'/>
Powered by Blogger.

Päevad, mis ajasid segadusse

Friday, September 30, 2016

"Uskumatu, et sa varsti juba lähed," kallistas Olga mind hämaras Jungceylon'i kaubanduskeskuse parklas. Olime just kinost väljunud ja mina peagi Eestisse lendamas.
"Aga ainult kaheks nädalaks, varsti olen tagasi ja tähistame su tuliuusi juhilube!" lubasin ma.

Kahest nädalast sai peaaegu viis kuud...

Seekordne kojusõit tuli ootamatult. Vanaisa kutsus. Palus, et ma tema maise kehaga hüvasti jätaks, oli teine ju teda kõik need aastakümned nii truult teeninud.

Vaid paar päeva pärast kojujõudmist sain teada, et mu töö Phuketil sai otsa. Adusin hetkega, et tööalaselt on mul kindlasti mõistlikum mõneks ajaks Eestisse jääda. AGA!? Mul on ju tagasilennupiletid ostetud!? Ja MIS MU KORTERIST SAAB!? See viimane oli mu kõige suurem mure, kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas kogu mu elamine hallitab ja sureb selle aja jooksul, kui seal kedagi sees ei ela.

"Võta seda kui väljakutset!" ütles Kaspar. "Astu oma obsessiiv-kompulsiivsele häirele vastu, ära mine praegu tagasi, vaata, kas suudad!" Oeh. "Aga ma lähen vaid paariks nädalaks, tagasilennupilet ju olemas ja siis tulen millalgi suve jooksul uuesti," oli mu esialgne plaan, kuni lõpuks mõistsin, et pole tõepoolest mõtet. Sain ema-tädi kohvikus tööd teha ja raadios ja... kuigi esimestel nädalatel ajasid kõik päevad mind segadusse*, oli see vist üks kõige lahedamaid suvesid, mis ma kodus veetnud olen, sest ma:
  • sain oma perega hindamatut kvaliteetaega koos veeta: emaga kinos käia ja reisil, isaga jutustada, Lagedi vanaemal külas olles seltskonda ning ka rahu ja vaikust nautida, Mustvee vanaema õlal nutta... ja vendade ja õdedega ja...!;
  • sain sõbrannadega tripitada, soolaleibadel ja niisama külas käia, istuda kallite inimestega kohvikute, restoranide ja koduste laudade taga;
  • sain jaanipäeva ja Schillingut;
  • sain nutta joovastustest Kati pulmas ja Helena koolilõpu aktusel, aga ka nutta tohutust, hingekriipivast kurbusest (vt kahte eelmist postitust);
  • sain reisida Londonisse, Küprosele ja Varssavisse;
  • sain joosta isa niidetud Lagedi metsarajal, Nõmme mändide vahel, Thames'i jõe ääres ja Varssavi tänavail;
  • sain rühkida trenažööridel Tartus, Pärnus ja Ayia Napal (viimasel jõusaali aknast hiigelsuure, karvase ämblikuga tõtt vahtides);
  • sain Bellaga sõbraks;
  • sain Tallinn-Tartu-Tallinn bussides päris mitu filmi ära vaadatud (see oli mu lemmik!);
  • sain tähistada sünnipäevi, suvepäevi ja tüdrukuteõhtut;
  • sain end ülesüüa ja ülejuua (nagu ikka Eestis juhtub);
  • sain süüdata küünlaid kolme eri riigi eriilmelistes pühakodades;
  • sain käia pulmas ja matusel;
  • sain ära hellitatud hoolitsuse ning lõputu emotsionaalse ja materiaalse lahkusega.
Ja mis kõige tähtsam, sain teada, et hoolimata sellest, et ma armastan rahu ja vaikust ning üksiolemist, armastan ma koosolemist veelgi enam.

Eile Phuketile tagasi jõudes valdas mind magusvalus üksildustunne. Ma igatsen oma eestlasi. Aga ma olen ka uhke ja ootusärev: sain päevaga korda oma korteri (ei olnudki nii-i-i-i hull, kui kartsin!), täna hommikul ühel tööintervjuul käidud ning pika pongestamise peale isegi motika käima! Ja juba hilisõhtul saan kokku oma phuketlastega. Olgal on puhkuse viimane päev, kohtume ja tähistame. Jällenägemist ja... tema juhilube, loomulikult!

* Ajab ikka segadusse küll, kui oled ootamatult kahe nädala asemel palju kauemaks pidama jäänud ja kui kõik päevad on nii pikad, et avastad alati pärast vajalike toimetuste ja trenni ärategemist, siis kui väljas on veel nii-nii valge, et oma tühja kõhu täitmisest võib vaid unistada, sest kell on nii palju, et poed ja restoranid juba ammu suletud ja et veini ei müüda juba viimased paar tundi!

Selle pildi tegin ma Pärnus ühel eriti hilisel rattasõidul, kell oli südaöö poole tiksumas. Siin on hetkel 18:15 ja juba väga hämar.

0 comments :

Post a Comment

Our Blogger Templates Web Design

  © Blogger template The Beach by Ourblogtemplates.com 2009

Back to TOP