"Kirjuta siis ikka blogisse ka midagi... kui juba pidama hakkasid," tuletas isa mulle ükspäev Skype'is meelde, et ma ei ole tuhat aastat siia ühtegi sissekannet teinud. Ehk teisisõnu "kui midagi teed, siis tee korralikult ja kui korralikult ei tee, siis ära tee üldse" (jällegi mu isa õpetussõnad, mida ma olen kuulnud niikaua, kuni end mäletan). Eksole - kui juba pead, siis pea korralikult. Aga just sel samal põhjusel ei ole ma siiasamma tuhat aastat ühtegi sissekannet teinud. Sest korralikult ei ole viitsinud ega tahtnud (tahaks hirmsasti öelda "ei ole aega olnud", aga see ei oleks tõsi) ning lohakalt ka ei tee. Keegi võib nüüd imestada, kuidas kahe lause ja kolme pildi üleslaadimine nii hirmus pingutus on? Aga see keegi ilmselt ei tea, mida tähendab "kui midagi teed, siis..." Selle asja nimi on OCD ehk obsessiiv-kompulsiivne häire ja ma kahtlustan, et mind see natuke vaevab. Kes on näinud sarja "Monk", saab aru, millest ma räägin. Kes ei ole, siis... No - mul peab näiteks kodus kõik millimeetripealt paikasätitud olema ja ma saan alati aru, kui keegi on mu toas midagi liigutanud või koristanud jne. Kui konkreetsem näide tuua, siis näiteks oli mul kooliajal kodus kohati väga raske õppida, sest mind võis keset mõne õpikupeatüki lugemist hakata kohhhutavalt häirima tõsiasi, et raamaturiiulis pole raamatud pikkuse järjekorras reastatud. Tõusin siis, sättisin paika, ronisin tagasi õpiku taha ning püsisin seal täpselt niikaua kuni järgmine detail häirima hakkas. Mul on tegelikult palju, palju selliseid näiteid tuua ning mõned neist võivad kõlada lausa absurdselt (no näiteks ma sätin isegi musta pesu mustapesukorvi niimoodi, et ilus oleks!), aga ma arvan, et olen juba praegusega tõestanud, et olen väheke veidrik. Ehk siis alguse juurde tagasi tulles - isegi, kui ma kirjutan kaks rida ning laen üles kolm pilti, nõuab see minult ehk suuremat pingutust, kui kelleltki teiselt. Sest kõik peab koma, kriipsu ja reavahe täpsusega ilusasti vormistatud olema. Ja kui ei ole, siis hakkab mul pea ringi käima... Sellised lood.
Mind on lohutatud, et üldjuhul see OCD aastatega leevendub ja noh, ma juba täitsa suudan murtud küünega uksest välja astuda, ilma et mind tohutult häiriks, et see üks küüs ülejäänud üheksaga identne välja ei näe. See on tegelikult ka puhtpraktiliselt mittehäirivaks kujunenud, sest kui ma juba küüsi viilima hakkan, siis kulub selle tegevusega ühele poole saamiseks terve igavik. Seesama "kui midagi teed, siis tee..." ehk et ma tihtipeale ei tee pigem üldse. Ma proovin nüüd oma blogis vähemalt selle juba paar kuud "ära tee üldse" variandi välja vahetada kasvõi poolkorralikult tegemisega. Vastasel juhul tuleb mul taluda oma täditütre roppe sõnumeid, mis ta mulle paari viimase päeva jooksul feissbukki postitanud on (mille sisu on viisakalt väljendades olnud selline, et kui mina blogi ei pea, siis tema minu tegemistest ka ei tea ning pidevalt minu kohta pärivale vanaemale tahaks ometi korraliku vastuse anda!).
P.S. Enne selle postituse vormistamist mõtlesin ma ka sellele, milline on olnud see õpetus, mille ema mulle ajusoppi istutanud on. Esimene, mis mulle meelde tuli, võiks kõlada umbes selliselt: "kui sa näed, et keegi millegi kallal rassib ning vaeva näeb, siis ära vahi lihtsalt pealt, vaid paku viisakalt abi!" (päris tsitaadina pole ema seda kunagi sõnastanud, on seda tõde lihtsalt erinevates olukordades, kus ma mühakana pealt vahtinud olen, meelde tuletanud).
P.P.S. "Chan ki-kiad" tähendab tai keeles "ma olen laisk".
Read more...
